/nginx/o/2011/01/15/499015t1h0839.jpg)
Käes on referendumipäeva hommik. See, mida Fiati töölised otsustavad, võib muuta tööstussuhete tulevikku Itaalias. Ametiühingulipu kangasse mähitult seisab Itaalia suurima eraettevõttest tööandja tehaseväravas 38-aastane Rosanna Falcone.
Fiat surub Itaalia ametiühingud põlvili?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba see, et naine külma ilmaga – kraadiklaas näitab napilt kraad üle nulli – siia seisma otsustas tulla, kõneleb Fiati suurest kaalust Itaalias. Rosanne ise Fiatis ei tööta, kuid ta kinnitab, et tehases varsti toimuv hääletus on riigi tuleviku jaoks murranguline moment.
10 kuud tagasi heitis Fiat-Chrysleri boss Sergio Marchionne Fiati töölistele väljakutse: te kas tõstate tootlikkust ja teete töösuhete vallas järeleandmisi – ning saate vastutasuks 20 miljardit eurot investeeringuid – või olete tunnistajaks Fiati lahkumisele Itaaliast, kõige täiega.
Sel reedel jõudis vastasseis Fiati ajaloolises kodulinnas oma kulminatsioonini.
Tänaseks peaks asjaosalistele juba olema teada, mida sajandivanuse Mirafiori tehase 5600 töötajat otsustasid. Kas nad nõustusid Marchionne ettepanekuga lühendada «kohvipause» ja kärpida streikimisvabadust, et hakata uute investeeringute tiivul Alfa Romeoid ja Jeepe ehitama? Või siirduvad rahad odavamatesse paikadesse, Serbiasse, Brasiiliasse, Põhja-Ameerikasse?
Mirafiori hääletuse mõju ulatub Torino piiridest kõvasti kaugemale. Näiteks ka seetõttu, et iga Fiati töökoha kohta on hinnanguliselt veel seitse-kaheksa inimest, kelle tööhõive sellest firmast ühel või teisel moel sõltub.
Fiati viiest tehasest on kaks juba Marchionnele kokkuleppe märgiks käe pihku pistnud.
Mirafiori tehase hääletust Fiati kodulinnas Torinos peetakse aga viimaseks ja otsustavaks lahinguks Itaalia tsentraliseeritud ametiühinguliikumisele, mis riigis alates Teisest maailmasõjast on võimutsenud.
Kuuest ametiühingust viis on uute reeglitega leppinud. Visalt paneb plaanile siiamaani vastu sõjakas metallitööliste ühing Fiom, kelle ümber opositsioon on koondunud.
Üldiselt ootavad kõik jaatavat vastust, kuna, nagu ütleb ametiühingute plakat tehaseväravas: «Meie valik on töötada või mitte töötada.»
Ka proua Rosanna Falcone on tegelikult härra Marchionne plaani toetaja. Fiom, mille liikmed moodustavad Fiati kaadrist vaid 12 protsenti, on oma punalipud küll Mirafiori väravaisse lehvima sättinud, kuid üksi nad hääletust ei võida.
Küsimus on aga selles, kas häälteenamus tuleb piisavalt suur, et rahuldada Marchionnet, kes nõuab vähemalt poolte töötajate poolthääli.
Sel nädalal ütles Marchionne vastuseks Itaalia suurima ametiühinguliidu CGILi süüdistustele, et ta «üritab Itaaliat hävitada», selliste sõnadega: «Need, kes keelduvad uue ajastuga kohanemast, saavad karistada.»
Ükskõik, kuidas referendum ka laheneb, kujutab see Milano Bocconi ülikooli majandusprofessori Tito Boeri sõnutsi ikkagi «lõppu Itaalia vanale tsentraliseeritud tööstussuhete süsteemile», millele andis surmahoobi Marchionne otsus keelduda tsentraliseeritud läbirääkimistest.
Professor usub, et positiivse tulemusena tõuseb Itaalias tootlikkus – mis alates aastast 2000 Saksamaast 20 protsendiga maha on jäänud.
Mirafiori peavärava juures, kustkaudu parasjagu «teine vahetus» töölisi tehasesse hääletama suundub, seisab ametiühingu Uilmi peasekretär Eros Panicali. Tema ühing on asunud Marchionne plaane toetama.
Küsimuse peale, mis juhtuks, kui Fiat otsustaks Itaaliasse mitte investeerida, on Panicalil lühike, ühesõnaline vastus: «Katastroof».
Copyright The Financial Times Limited 2011.