/nginx/o/2011/01/06/494993t1h6999.jpg)
«See on kriis,» ütleb keskealine agronoom João Henriques Café Luandas espressot rüübates. Hommikust häälekõminat on kohvikus harjumatult vähevõitu. «Vaadake vaid, kui hõredaks liiklus kisub.»
Väljaaitamine portugallaste silmis vältimatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Portugalis öeldakse selle kohta lühidalt crise. Et mitte hakata iga kord pikalt lahti seletama eurotsooni riigivõlakriisi, mille tõttu valitsus üha karmimaid kasinusmeetmeid on sunnitud rakendama.
Mis omakorda – nagu prognoositakse – lükkab maa tänavu tagasi majanduslangusse, kust mullu vaid korraks välja ronida õnnestus.
Üha enam ja enam portugallasi, Café Luanda kliendid kaasa arvatud, usuvad, et varem või hiljem sunnib kriis peaministrit José Sócratest Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt finantsabi paluma.
«Ainus alternatiiv oleks turgudega edasi võidelda. Ja selle lahingu me alati kaotame,» ütleb Portugali maksekorraldusgrupi SIBS tegevjuht Vítor Bento.
Kolmapäevane võlakirjaoksjon tõi veidi leevendust. «IMF võib oodata», seisis ajalehe Público esilehel pärast seda, kui riik paljude meelest oma rahaasjade jaoks olulise eksami ära tegi.
Lissaboni kohviku kliendid valmistuvad aga kõige hullemaks. «Inimesed ei kasuta enam oma autosid, ei käi enam väljas söömas,» ütleb Henriques. «Nad teavad, mis ees ootab ja nad üritavad kõik kõrvale panna, mis vähegi võimalik.»
Omal ajal nägid portugallased eurotsooni liikme staatuses võimalust Euroopa rikkamatele majandustele järele jõuda. Nüüd tuletab ähvardavalt lähenev Kreeka ja eriti Iirimaa saatus neile kainestavalt meelde, kui valusad on euroalas olemise tagajärjed riigirahandusele.
Enam kui kümme aastat joondus Portugal Iirimaa järgi, võttes sealset «majandusimet» kui näidet sellest, mida üks samasugune väike, katoliiklik ja traditsiooniliselt põllumajanduslik Euroopa ääremaa õige poliitika ja mõtteviisiga saavutada võib.
«Nad ei teadnud siis veel, et see kõik oli vaid illusioon,» ütleb John Duggan, PwC partner Lissabonis, kes ise on pärit Iirimaalt.
«Portugali julgustati püüdlema samasuguse kõrge haridustaseme, piiratud regulatsioonide ja soodsa maksukliima poole, aga ega Iiri buum siis sellest tulenenud,» ütles ta.
Nüüd nähakse Iirimaad kui hoiatavat näidet sellest, millised karmid kasinusmeetmed Portugali veel siis tabama hakkavad, kui päästet tuleb paluda.
«Siis vaatame tagasi ja mõtleme, et möödunud aasta kokkuhoiueelarve oli tõeline piknik,» ütles 23. jaanuaril vasakpoolsete ridadest Portugali presidendiks kandideeriv Fernando Nobre. «Mõju ühiskonnale saab olema jõhker.»
Nagu ka Iirimaal, kus märtsis varajased üldvalimised peaksid tulema, vallandaks Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismi (EFSF) rakendumine enamike vaatlejate hinnangul Portugalis poliitilise kriisi, sundides Sócratest tagasi astuma.
Sotsialistist peaministri populaarsus on pidevas languses. Café Luanda enamjaolt keskklassi kuuluvate püsiklientide lemmik ta samuti ei ole.
ELi päästeoperatsiooni kutsutakse Portugalis tavaliselt lühendatult «IMFi abiks», mis on ideoloogiliselt laetud termin, mille abil vasakleer viitab globaalse kapitalismi kõige süngematele varjukülgedele.
«Seda demoniseeritakse kui suurt kurja hunti, keda rahvas peaks kartma. Kes röövib meilt suveräänsuse,» ütleb Bento. «Aga tõde on see, et vabadusest jäime me ilma juba siis, kui ennast lõhki laenasime.»
William Cunningham, endine rahvusvahelise raamatupidamisfirma vanempartner nii Portugalis kui Iirimaal, usub, et portugallased on abi suhtes leplikumad kui iirlased.
«Paljud Portugali ärimehed usuvad, et päästepakett paneks Portugali rinda pistma selliste ebapopulaarsete asjadega nagu tööjõureform, suuremad avaliku sektori kulukärped ja bürokraatia ohjamine – millega valitsus ei ole tahtnud tegeleda,» ütleb ta.
Endine lennundustöötaja Tiago Guimarães, kes samuti Café Luandas aega veedab, kardab aga, et abipakett teeb elu raskemaks ega lahenda Portugali tegelikke fundamentaalseid probleeme.
«Neid sasipuntraid, mis meid takerdavad, see pakett lahti ei haruta. Ma pean silmas õigussüsteemi ja haridussüsteemi. Ja seda, et bürokraatiat on liiga palju,» lisab ta.
Copyright The Financial Times Limited 2010.