Kes rääkis mida Tallinna Sadama uurimiskomisjonile?

Foto: Pm

Allan Kiil ja Ain Kaljurand sõlmisid Tallinna Sadamas lepinguid, nagu ise tahtsid. Majandusministrid tunnistavad, et parteide huvide järgi mehitatud nõukogu pole kunagi olnud piisavalt pädev. Kiilil ja Kaljurannal oli pihus nii nõukogu kui ka sisekontroll.

Need on peamised tõdemused, mis kooruvad välja riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni 74-lehelise raporti tarbeks antud tunnistustest. Uurimiskomisjoni esimees, Vabaerakonna fraktsiooni kuuluv Artur Talvik avaldab komisjoni töö viljad järgmisel nädalal. Postimees toob lugejateni huvitavamad seigad seni konfidentsiaalse dokumendi sisust, kõik järgnevad tsitaatid pärinevad uurimiskomisjoniga peetud vestlustest.

Esimene osa: oligarhiline valitsemine

Kui uskuda uurimiskomisjonile antud ütlusi ja advokaadibüroo Sorainen õigusauditit, eirasid alates 2004. aastast Tallinna Sadamat juhtinud Ain Kaljurand ja Allan Kiil ettevõtte kontrolliprotseduure, kuigi need olid kehtestatud.

Näiteks oli juhatusel sisekorra järgi lubatud teha tehinguid vaid ühiselt, aga ometi oli lepinguid, mille oli sõlminud vaid üks liige.

Endise rahandusministri Jürgen Ligi (Reformierkond) väitel nägi sisekord lisaks ette, et varade kasutusse andmise tingimusi arutab selleks loodud komisjon. Tegelikkuses jõudis sinna vaid umbes 40 protsenti lepinguist, ülejäänu sõlmisid Kiil ja Kaljurand komisjonist mööda minnes. Ühel juhul andis komisjon oma nõusoleku koguni tagantjärele: kolm päeva pärast seda, kui rendileping oli juba sõlmitud.

Riigiettevõtte rahaga ümberkäimine lonkas isegi sadama tütarettevõtetes. Näiteks oli ühe tütarettevõtja juhatus andnud juhatuse liikmele ja advokaadile välja volikirjad, mis võimaldasid neil teha ettevõtte nimel kõiki tehinguid, sealhulgas tehinguid iseendaga.

Pärast Kiili ja Kaljuranna vahistamist määrati ajutiselt sadama juhatusse vandeadvokaat Carri Ginter. Ta tuvastas, et eksjuhid olid sadamas sõlminud vara kasutamise lepinguid, millega «kinnistati» osa lepingupartnerid aktsiaseltsi külge: äriühingult oli võetud võimalus lepinguid lõpetada, lepingud olid põhjendamatult pikaajalised või nähti neis ette lepingu automaatset pikenemist.

Kuidas täpselt «diilideni» jõuti, Kiil ja Kaljurand ei dokumenteerinud. Nii ei jõudnud info tehingute tausta kohta kunagi ka nõukoguni.

Carri Ginter näiteks ütles komisjonile: «Tallinna Sadam oli organisatsioonina oligarhiline, juhatuse liikmed tegid, mida tahtsid. Juhatuse liikmed olid justkui omanikud, tsaarid.»

Kunagine majandusministri nõunik Erkki Raasuke lisas: «Kui äriühingul on nõrk nõukogu, siis äriühingu juht, kui ta seda tahab, kaaperdab äriühingu.»

Ka mõned Tallinna Sadama nõukogu eksliikmed tunnistasid komisjonile, et neil tekkis kahtlusi. Priit Paiste meenutas, et tema hinnangul ei tehtud Tallinna Sadamas investeeringuid alati kõige läbimõeldumalt. Kuna raha saadi Euroopa Liidust, siis talle näis, et investeeriti põhimõttel, et «äkki läheb kunagi vaja».

Endine nõukogu liige Tõnis Palts (IRL) rääkis: «Juhatuse liikmed polnud asjatundlikud, samuti ei olnud nad varmad olulist teavet nõukoguga jagama.»

Kuidas sai see kõik toimuda? Uurimiskomisjoni ees käinud väitsid, et võtmerolli mängis pikaaegse nõukogu esimehe Neinar Seli (Reformierakond) tegevus. Juhatuse kontrollimise asemel asus Seli koos juhatuse liikmetega äriühingu igapäevast tegevust korraldama ja oli rohkem juhatuse eestkõneleja kui kontrolör.

Erkki Raasuke: «Millisel viisil probleem Tallinna Sadamas «tiksus», oli see, et nõukogu esimees oli sisuliselt äriühingu enda omaks muutnud, tehes seda, mida tahtis. Nõukogu esimees sekkus äriühingu igapäevasesse tegevusse, olles seal n-ö kättpidi sees.»