Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/21/6805777t1hb69f.jpg)
/nginx/o/2016/06/08/5489601t1h68d0.jpg)
Eestil on võimalik energeetikas mitmeid valikuid teha või neid tarbijate huvides kombineerida, aega selleks on veel aastaid.
Praegu on riigisisene tootmise võimsus piisav, et tagada riigisisest tippkoormust, mis on 1600 MWh. 2030. aastaks hindame tippkoormuseks 1700 MWh, mida esineb pigem mõnekümnel päeval aastast. Kui meil riigisiseselt seda ka parajasti tagatud pole, tõstaks see hetkeks lihtsalt elektri hinda, mitte ei jätaks kedagi elektrita. Nii külmal kui soojal päeval on Eestis elekter olemas. Ando Leppimani öeldu kehtiks vaid näitena kriisiolukorras, mida meil pole ega paista.
Eestil on mitmeid võimalikke valikuid. Aastaks 2019 näeme, kas nafta hind maailmaturul tõuseb piisavalt, et turupõhiselt tekib Eestisse uusi võimsusi, või tellime ise Eleringilt võimsusi juurde. Samuti kasutame ühendusi, mida praeguseks oleme rajanud juba ligi 600 miljoni euro eest ning mille võimsus on peagi 2100 MWh – see on rohkem kui Eesti tippkoormus.
Kui toetuda vaid Eesti võimsustele, siis peaks aastaks 2025 tekkima juurde kuus-seitse Enefit või Petroter tüüpi õli ja elektrienergia koostootmisseadet, mille eelis on, et need ei maksa tarbijale midagi, sest müüvad turule.
Teise valiku korral tuleks riigil ehitada kaks Auvere tüüpi elektrijaama, mille hind tähendaks tarbijale elektriarve suurenemist 6–8 protsendi võrra.
Välisühendused on meil õnneks juba olemas, seega on ükskõik millise valiku puhul tagatud, et elektrit on piisavalt.
Need valikud on kirjas koalitsioonileppes, mis näeb energeetika tulevikku kombinatsioonis, kuhu kuuluvad Eestis olevad tootmisvõimsused, turul tekkivad tootmised ning ühendused. Sellest lähtub ka energiamajanduse arengukava.
Tasub rõhutada, et aastani 2030 on Põhjamaade, Balti ning Poola regioonis elektritootmises ülejääk, mille arvutused on tehtud Euroopa Liidu põhivõrkudes ühiselt. Sealt edasi valmistab Euroopa Liit just praegu ette energiaturu uut kujundust. Eesti eesistumise ajal 2018. aastal on see meie üks tähtsamaid teemasid ning siis tehtavad valikud ütlevad, kuhu ja milliseid lisavõimsusi Eestis, Baltimaades, Põhjamaades või regioonis tervikuna rajada tuleb.
Nende teadmiste baasil on kindlasti lihtsam mõista, et paanikaks pole põhjust, tuleb lihtsalt lähiaastatel arukad valikud teha, et Eesti inimesed saaksid elektrit madalaima võimaliku hinnaga.