Sutter: elektritootmisest loobudes kaotame sadu miljoneid eurosid

Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter. Foto: Mihkel Maripuu

Kogu elektri importimine läheks Eesti Energia juhatuse esimehe Hando Sutteri hinnangul maksma 270 miljonit eurot aastas ja kohaliku majanduse asemel voolaks see raha välismaa firmadele.

Kodumaiste tootmisvõimsuste olemasolu on väga oluline, sest annab Sutteri sõnul võimaluse teenida riigile tulu ja pakkuda inimestele tööd. Elektriturul toimuvad arengud teevad kogu piirkonna varustuskindluse tagamise keerukaks ning ka Eesti Energia ootab süsteemihalduri Eleringi selgitusi, kuidas raskest olukorrast välja tulla.

Sutter jagas Postimehe lugejatega oma seisukohti energiajulgeolekust mõttevahetuses, mille avalöögi andis eile Eleringi juht Taavi Veskimägi, kelle väitel pole eestlaste elektriga varustamiseks kodumaist tootmist vaja.

-Millist mõju te näete Eesti majandusele, kui muutume elektrit tootvast maast tarbivaks maaks?

Elektrit eksportivast maast importivaks maaks muutumine tähendaks Eesti riigi majanduse jaoks väga olulist struktuurset muutust.

Kokku on Eesti viimase viie aasta jooksul eksportinud elektrit ca 6 TWh aastas. Kui arvestada lisaks importi, siis Eesti elektri netoeksport on olnud ca 3 TWh aastas ehk Eesti kogu elektritoodangust ca 24 protsenti viie aasta keskmisena.

Kui Eesti oleks pidanud kogu tarbitud elektri importima, siis see tähendaks keskmiselt 8 TWh elektri importimist aastas. Arvestades tänaseid elektrihindu Soome piirkonnas, tähendanuks 8 TWh importelektrit aastas kokku ligi 270 miljonit eurot. See ei arvesta tõenäolist elektri turuhinna tõusu võrreldes ajalooliste tegelike hindadega, sest Soome on elektri netoimportija ning ostusurve suurenemine tõenäoliselt ainult kergitaks turuhinda.

Narva elektrijaamadest tuleb suurem osa Eesti elektritoodangust. 2015. aastal tootsid EE Narva elektrijaamad 7 TWh elektrit, samas kui Eesti elektritoodang oli u 9 TWh. Kui Eestil poleks Narva elektrijaamu, tuleks aastas importida keskmiselt ca 210 miljoni euro eest elektrit, mis vastab kogusele ca 6 TWh. Veel kord - rahaline arvutus tugineb vaid viimase kahe aasta keskmistele tegelikele turuhindadele, mis tõenäoliselt reaalses olukorras kujuneksid kõrgemaks. See raha tuleks Eestil siis teenida mingeid kaupu eksportides.

Täiendavalt tuleb sellise stsenaariumi korral arvestada, et täna on Eesti elektri netoeksportija, mis tähendab, et lisaks tekkivale lisakulule tarbimiseks vajaliku elektri impordist jääks riigil saamata senine tulu elektri netoekspordist ca 3 TWh eest aastas viimase viie aasta keskmisena. 

-Milliseks te hindate võimalust, et rahvusvahelised ühendused ja välismaal asuvad tootjad suudavad meie kliimavöötmes sageli esinevates äärmuslikes ilmaoludes Eesti rahvamajandust energiaga varustada?

Nagu Elering ka ise rõhutab, ei ole olemas Eesti elektriturgu, samamoodi ei ole vaid Eesti varustuskindlust. On piirkondlik elektriturg ja piirkondlik varustuskindlus. Nt Eleringi kolleegid Soomest, Fingidist on juba tänavusel kevadel väljendanud sügavat muret kogu regiooni varustuskindluse pärast, sest suuremahulised juhitavad tootmisvõimsused on madala hinna ja ülesubsideeritud taastuvenergia toodangu tulemusel turult lahkunud või lahkumas. Elektri hulgiturgude (st elektribörside) hinnad on täna nii madalad, et ei võimalda majanduslikult jätkusuutlikul alusel ehitada uut elektrijaama, kui selle ehitamist või käigus hoidmist ei toetata riiklike toetustega. Samas on Põhjamaad ca 60 protsendi ulatuses sõltuvad hüdroenergiast ning kuival aastal võib kogu Põhjamaade elektrisüsteem muutuda eksportijast massiivseks importijaks. Elering ehitas 135 mln eurot maksnud Kiisa avarii-reservelektrijaama tariifi tulude eest küsimata ennem turult pakkumist. Näiteks Soomes katavad suure osa süsteemihalduri reservi vajadusest turupõhiselt kohalikud elektritootjad. 

Elektriturul toimuvad arengud teevad kogu piirkonna varustuskindluse tagamise keerukaks. See on väga tõsine küsimus kõigile põhivõrguoperaatoritele, sealhulgas ka Eleringile, kes vastutab Eesti riigi elektri varustuskindluse eest. Turu toimimise eest vastutajana võiks Elering selgitada oma tegevusplaani, et tänased elektrituru probleemid laheneksid, turg annaks adekvaatseid hinnasignaale ning investorid julgeksid uutesse tootmisvõimsustesse investeerida. 

Päris ilma konventsionaalse elektritootmiseta me veel hakkama ei saa. Inimeste mälu kipub paraku lühike olema. Üldiselt oli 2016. aasta esimese poolaasta elektrihindade tase Eesti NordPooli hinnapiirkonna ajaloo madalaim. Kuid konjunktuuri muutudes saavad Estlink merekaablitest hoopis Eestis toodetud elektri ekspordikanalid, nagu juhtus jaanuaris. 

-Kuidas te suhtute ideesse, et Eesti peaks loobuma iseseisva energiavarustuse võimekusest? Millised on Eesti Energia kavatsused kontserni energia tootmisvõimuste vähendamisel?

Eesti Energia lähtub enda tegevuses omaniku poolt seatavatest ootustest. Omanik on seadnud meile eesmärgiks hoida konkurentsivõimelist ja mitmekesist elektritootmisportfelli, mis võimaldab edukat tegutsemist elektri tootja ning müüjana avatud turul. Ühtlasi ootab omanik, et tagaksime vähemalt 2023. aastani elektritootmise ja energiakaubanduse võimekuse mahus, mis on vajalik Eesti keskmise elektritarbimise katmiseks.

Eesti Energia täidab mõlemaid ootusi. Suudame toota rohkem, kui on Eesti aastane elektritarbimine ja eksportida elektrit olulises mahus ka naaberriikidesse. Olukorras, kus mitmed konventsionaalsed elektritootjad on regioonis enda tootmisüksusi sulgenud, on juhitavate elektrijaamade olemasolu kriitiliselt oluline. Seda tõestas ka tänavune jaanuar, kui oli siinse piirkonna mõistes keskmine talv ning Narva elektrijaamad mängisid kogu regioonis varustuskindluse tagamises olulist rolli. Jaanuaris püstitasime ka iseseisvusaja elektritootmise rekordeid, tootes üle 2100 MW tunnis. Eksportisime elektrit massiivselt naaberriikidesse, nt eksport Soome 50 GWh ja eksport Lätti 434 GWh. 

Kodumaiste tootmisvõimsuste olemasolu on väga oluline ka seetõttu, et see on võimalus teenida riigile tulu ja pakkuda inimestele tööd. Panustame Eesti sisemajanduse kogutoodangusse 4-5 protsenti. Põlevkivitööstus annab Ida-Virumaal otseselt tööd enam kui 6000 inimesele ning kaudselt on põlevkivitööstusega seotud enam kui 13 000 töökohta, sealjuures on paljude perede sissetulek tervikuna sõltuv põlevkivitööstusest.