Hobumajanduse võimalikkusest Eestis

Foto: Erakogu

Hobune ja laev ja olid inimese esimesed võimalused jõuda kaugemale ja kiiremini, kui oma jalad kannavad. Hetiidide ja egiptlaste sõjavankrid ja Vahemere mererahvad olid 3000 aastat tagasi aeglasema arenguga rahvaste ja üksteise hirm, araablaste ja viikingite vallutusretked hiljem samasugune vahemaade kiire vähenemise aeg.

Mõnikord ühendati need oma aja kardetud jõud ja võeti hobused laevadele kaasa. Viikingite eriline ohtlikkus seisnes just sellises mitmekülgsuses. Edaspidigi mongolitest Napoleonini tehti sõjaajalugu ratsa, hiljemgi olid vähemalt suured juhid sadulas, kui oli vaja nähtav olla.

Kõige rahulikumal ajal Euroopas, 19. sajandil, oli transpordis ja põllumajanduses lühikest aega hobuseajastu, natuke võrreldav meie naftaajastuga. Reostusprobleem oli küll tänapäevasest palju suurem – 1894. aastal arvutas üks ajakirjanik, et viiekümne aasta pärast katab Londoni tänavaid ligi kolmemeetrine sõnnikukiht, New Yorkis oli vaja iga päev välja vedada üle tuhande tonni sõnnikut, väljaveetud sõnniku mäed olid kuni 18 meetrit kõrged. Hobutransport oli autost ka palju ohtlikum, 1000 inimese kohta oli näiteks Chicagos aastas seitse korda rohkem surmajuhtumeid kui praegu.

Eestis ehitati edukas põllumajandus üles hobuste jõul. Kõige hobuserikkam aeg oli Eesti vabariigi alguses, kui hobuste arv tõusis 1927. aastaks esialgselt 167 000-lt 229 000-le. See oli ka Euroopas üks suuremaid suhtarve elanikkonnaga võrreldes. Ikkagi umbes 230 hobust 1000 elaniku kohta, mida sel ajal ületas suurelt vaid Island. Hobuste paradiisiks kutsutud Preisimaal oli see arv umbes sama. Praegu on meil kuus-seitse hobust tuhande elaniku kohta, üks Euroopa väiksem arv. Belgias on see näiteks 48!

Mida kõike hobuselt on tahetud ja saadud, seda ei jõua kokku lugeda. Tänapäeval on hobuse kasutamisala Euroopas jäänud palju ahtamaks, aga produktiivloomadest mitmekülgsem on hobune ikka. Ühtsust selles mitmekesisuses on hakatud rõhutama uue mõistega – hobumajandus (horse economics). Esmakordselt oli see suure rahvusvahelise kokkutuleku peateema 2004. aastal Lyonis toimunud esimesel Euroopa hobumajanduse sümpoosiumil. Rõhk oli hobumajanduse kui terviku esindamisel Euroopa Komisjonis ja peamine huvi oli saada spordikoolidele, hipodroomidele, ratsavarustuse tootjatele jne sama soodsad maksumäärad, nagu põllumajandusel paljudes riikides. Sinnapaika see jäi, aga mõte oli õigem, kui esialgu tunduda võib. Kuna hobune pole tänapäeva Euroopas enam eluks vajalik, pole tootmisvahend ega esmatarbekaup, siis on just selliste ettevõtmiste toetamine, mis stimuleerivad hobuse kasutamist, kasvõi ainult vaatamist, peaasi aga – rahakulutamist, vajalik, et ergutada eraisikuid eelistama hobust parima vaba aja partnerina.

Tootjaid ergutada pole vaja, hobusekasvatuse omapära ongi, et seda tehakse sageli armastusest. Sellest usk, et iga hobune on kellelegi vajalik ja oht tuua ilmale liigseid hobuseid. Tarbetute hobuste ületootmine on siiski nii suur, et isegi Euroopa Komisjon pöörab sellele tähelepanu. Pärast seda, kui nad ise muutsid ülirangeks hobuste inimtoiduks tapmise ja utiliseerimise reeglid, tuli uusima hobuste identifitseerimise määruse eessõnas nentida: „… sellise hobuse pidamine, keda aktiivselt ei kasutata, on muutunud liiga kulukaks. Mõnedes liikmesriikides on olukord nii halb, et pädevad asutused on kehtestanud tarbetute hobuste toidutarneahelavälise tapmise programmid.”

Ongi nii, et aina rohkem kasvab Euroopaski hobuseid, keda keegi pärast sündi enam ei kasvata. Varem kasvasid hobused nagu kõik loomad rohkem või vähem looduses, nüüd otsivad nad kohta inimeste keskel. Meil Eestis on veel küllalt vaba maad ja halemeelseid inimesi, aga on olukordi, mis Euroopa Komisjoni häirivad: näiteks Dublinis jääb hulkuvaid hobuseid auto alla, teismelised linnakauboid püüavad neid vahel rodeo jäljendamiseks, Ameerika Ühendriikides on üks endine derbivõitja surnud nälga jne. Selliseid juhtumeid on vähe, aga suhtumise näitaja on juba silt, mis olevat ühe Metsiku Lääne restorani seinal: „Siin saad süüa derbivõitja liha.”

Jah, emotsionaalselt võib ju iga hobune kellelegi lohutuseks või rõõmuks olla, paljude jaoks on hobustega ühised mured ja rõõmud parim eluviis, hobune võib kellelegi olla inimesest lähedasem. Olen kuulnud kibestunud ütlemist: „Hobused on mulle kõik, aga inimesed ajavad oksele.” Need on sotsiaalsed probleemid, aga kui räägime hobumajandusest, tuleb meelde Gorbatšovi perestroikaaja hüüdlause: majandus peab olema majanduslik. Majanduses osaleb hobune siis, kui ta on kaup. Kaupa saab müüa ja osta. Aga mida teha elava kaubaga, kui keegi seda ei taha? Üks kena ja teravmeelne õrnemast soost hobusekasvataja ütles kord naerdes: „Ma müüksin nad kõik maha ja enda pealekauba, aga keegi ei taha.“

Tõsisemalt rääkides on Euroopal siiski võimalusi. Üliratsionaalselt on neid loodud ja kasutatud Belgias ja Hollandis. Ainult kvaliteedile mõeldes, keskpärasustki aretuses põlates, kõikjalt parimat materjali otsides ja kasutades on jõutud tasemele, kus tavalistes tallideski võib näha ostjaid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, araabia riikidest, Jaapanist ja Hiinast. Hinnad on sellised, et transpordikulu 5000–6000 dollarit hobuse kohta ei tähenda suurt midagi. See saab veel päris kaua kesta, sest nn eurohobuse geneetiline kvaliteet, veterinaaria ja kvaliteedikontrolli tase on sellised, mida pole nii lihtne teistsuguses kultuuriruumis üles ehitada. Lihtsam on lugu pidada süsteemist, kus Euroopa on luksuskaupade tootja ja laiatarbekaupade ostja.

Kas selline hobumajandus on Eestis üldse võimalik? Või peame leppima tulevikuga, kus ratsaspordis näeme ainult importhobuseid, karjamaadel ainult kohalikke ohustatud tõuge? Esimesed suurendavad väliskaubanduse defitsiiti, teised on rohkem hobusekasvataja eluviis kui majandus.

Meie ainuke šanss osaleda Euroopa hobumajanduses on kasutada ära piirideta Euroopas paratamatut piirideta aretust. Selles on meil päris hästi läinud. Parandades oma genofondi maailma parimate täkkude sperma ostuga ja avastades jõukohase hinnaga just Belgiast ja Hollandist häid sugumärasid, on eesti sporthobuste kasvatajad viieteistkümne aastaga jõudnud lühikese aja kohta üllatavalt heade tulemusteni. Peale selle, et olümpiaalade Eesti meistrid on kahel viimasel aastal olnud eesti sporthobused, oleme maailmaski nähtavad kahe finalistiga maailma noorhobuste meistrivõistlustel ja 34 ESH kaubamärgi all võistleva hobusega 19 välisriigis. Neist on Dorado Iirimaal ja Patrol V Inglismaal grand prix’ taseme rahvusvahelised võistlushobused, Herold N võib aga heal juhul jõuda Itaalia olümpiavõistkonda Rio de Janeiros. Herold N oli igatahes nimi, mida Hollandist Eestisse külla sõitnud hobusekasvataja meile küsimata ise meenutas. Eestisse ta tuli, et näha, kuhu jõuavad 18 Hollandist ja Saksamaalt osaühingu Seeder Agri poolt Saaremaale ostetud kuulsate sugupuudega mära.

See oli julge ost, ja hobusekasvataja ongi keskmisest julgem. Ta teab, et elu on loterii ja kasutades ära praegust kriisiolukorda isegi maailma tugevaimates kasvandustes, on võimalik osta odavalt parimat geneetilist materjali. Kui elu on küllalt pikk, võib see kasvada suureks varanduseks. Ilmeka näite hobusekasvataja lootusest ja saatusest rääkis kunagi Eestis loenguga esinenud Saksa teadlane prof Kalm. Temalt küsiti, kuidas saadi ühe sealse oksjoni kalleim kolmeaastane hobune ja ta vastas: omanik on hobuseid kahjumiga kasvatanud 25 aastat ja nüüd sai kõik küllaga tagasi.

Julgeid ja kvalifitseeritud hobuseinimesi meil on. Näiteks on meil embrüosiirdamise alal Euroopa selle meetodi tuntuima liidri Joris de Brabanderi õpilasi, meie ratsastajad on edukad Rootsis, Hollandis, Soomes ja mujal, neist Hanno Ellermann töötas Hollandi KWPN tõuraamatu sugutäkkude valikul testiratsanikuna. Eestis töötavad ratsasportlased on siin ette valmistanud mitu maailma taseme importhobust: maailma noorhobuste maailmameistri A Pikachu de Muze’i, Saksa olümpiakoondise kandidaadi, Hollandis ühel aastal populaarseima sugutäku Spartacuse, varasemast ajast Sidney olümpiamängudel USA koondises esinenud Ritmitšnõi. Kõik nad müüdi enne tippvormi jõudmist. Müüjad on rahul, aga tavalise hobuinimese käibevahendid on nii tagasihoidlikud, et Eestist lahkusid nad liiga vara ja tagasihoidliku hinnaga. Kuidas asjad peaksid käima, näitas Heiti Hääl umbes samal tasemel hobuse A Big Boy õigeaegse müügiga Athina Onassisele, saades sellega hetkeks maailmakuulsaks. Teine edulugu võib olla Eestisse jäänud Novesta, kellega Gunnar Klettenberg saavutas meie ratsaspordiajaloo parima tulemuse: saavutas 2006. aasta maailmakarika finaalis Kuala Lumpuris kõrge 15. koha (kolme eelvooru kokkuvõttes kaheteistkümnes). 2015. aasta täkkude päeval edestas Spartacuse ja Novesta poeg, Klettenbergi kasvatatud Salomon kõiki importäkke ja tunnistati parimaks noortäkuks ESH aretuses.

Riigilgi võiks julgust ja huvi rohkem olla, et toetada kvaliteeti hobusekasvatuses. Oleks vaja vaid mõnikümmend tuhat eurot sihtotstarbelist aretustoetust aastas, et korraldada pikema kestvusega nn erijõudluskontroll mõne maailmatasemega spetsialisti valitud ja Eestis sündinud hobustele. See hoiaks ära noorhobuste varajase ja odava müügi, piiraks importi ja soodustaks eksporti. Kui jääme odavate hobuste maaks, nagu me ohustatud tõugude suure osa tõttu ju oleme, on hobumajanduse suur negatiivne bilanss paratamatu. Jõukam ostja kipub ka võrdsete hobuste vahel meelsamini valima välismaise. Seni on küll läinud vastupidi. Kui 2004. aastal jõudis populaarseima ala, takistussõidu Eesti edetabelisse 68 Eestis sündinud hobust (edetabeli koguarvust 178, seega 38 protsenti), siis 2015. aastal olid need arvud vastavalt 240 ja 460, seega Eestis sündinud hobuseid edetabelis 52 protsenti. Võrdluseks – jõukas Soomes on sellise taseme spordis omakasvatatud hobuseid vaid umbes neljandik. Hea oleks neile mitte järele jõuda.