Maale tööle tulev noor tahab elada üürikorteris

Imavere vallavolikogu esimees Eve Okas. Foto on loo juures illustratiivselt. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tallinlane Eva Jakovlev töötab Imavere põhikoolis õpetajana seetõttu, et sai vallalt meelepärase üürikorteri, sest maakohta korterit ostma pole ta veel valmis. Imavere vallavalitsus mõistab, et noored vajavad maale tulekuks eluaset, kuid riigilt selleks raha saada pole kerge.

Aasta Imavere põhikoolis eesti keelt ja kirjandust õpetanud Eva Jakovlev otsis noore õpetajana töökohta väikses koolis ja väikses klassis, kuid oli välistatud, et ta selleks kuhugi maakohta korteri ostab. «Imavere sobis igati nii mu elukohaga Tallinnas, vanematekoduga Viljandis kui ka õppekohaga Tartus. Kui üürikorterit poleks antud, oleksin edasi otsinud, sest osta korterit ma veel ei soovi,» lausus ta.

Jakovlevi meelest peaksid kõik omavalitsused, kes tahavad noori maale tööle saada, mõtlema rohkem üürikorteritele. «Noorena oleme valmis pigem elukohta vahetama kui kohe võtma nii suurt vastutust, et osta korter ja siduda end maakohaga,» põhjendas ta.

Hoopis tähtsam on, et üürikorterid vastaksid tänapäeva tingimustele. «Õppinud linnades, oleme harjunud hea elustandardiga ja pole valmis maale tööle tulles sellest loobuma. Mullegi esimene Imaveres pakutud variant ei sobinud. Tundsin end seal kellegi vana mööbli keskel halvasti,» ütles Jakovlev.

Nüüd elab Jakovlev valla nüüdisaegses sotsiaalmajas. «Uus ehitis, uus sisustus ja see, et elan ühes majas koos vanuritega, on pigem hea. Hindan väga vaikust ja rahu, sest vajan seda nii koolitööde parandamiseks kui ka Tartu ülikoolis õppimiseks,» lausus ta.

Imavere vallavolikogu esimees Eve Okas on seda meelt, et noorel peab olema võimalus korterit üürida. Nii on vallavalitsus vaadanud välja paar krunti, kuhu võimaluste tekkides kahekorruselist 16 korteriga elamut ehitada.

Kui nüüd riik ka mõistaks ja selleks raha annaks. «Töökohti on vallas mitu, kuid elamispinda otsi juba aastaid tikutulega taga. Isegi kõik müüki minevad korterid on hinnas,» teadis öelda Okas, kes on 20 aastat töötanud kohalikus ettevõttes Imavere Soojus.

Aastat kümme tagasi püüdis vald pakkuda krunte. Selleks rajati lausa teede ja kommunikatsioonidega 12 krundiga Kodunurme elurajoon, kuhu Okka ütlust mööda on kerkinud vaid viis eramut ja needki mitte kõik noorte ehitatud. «Kuigi krundi saab kätte peamiselt võileivahinna eest, eelistab noor üüripinda. See on mõistetav. Mu oma laps on siin hea näide. Temagi käis mööda Eestit, otsis siin-seal üüripinda ning alles nüüd, 29aastase pereinimesena, ostis koduvalda maja,» lausus ta.

Imavere vallas on kaheksa korterelamut kokku 120 korteriga, valla üüripindu on neis vähem kui kümme protsenti.

Okas on seda meelt, et töö- ja elukoht võiksid asuda lähestikku. Nii on nad ka vallavolikogus võtmas liitumisläbirääkimistel tõsise partnerina seda, kes mõistab nende soovi arendada üürikorteriturgu just Imaveres.

Vallavanem Jüri Ellram on kursis ka riigi seisukohtadega üürielamuprogrammis, ta kuulub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi töörühma. «Kui alguses oli arusaam, et maapiirkonnad on tühje kolhoosideaegseid elamispindu täis, on nüüd jõutud arusaamani, et maapiirkonna inimene ei saa olla alavääristatud, ka tema vajab kvaliteetset ja tänapäevast elamispinda,» selgitas ta.

Nii loodab Ellram, et valmis seatud elamukruntidele kerkivad majad pole väga kauge tulevik. «Oleme valmis ka kogu valdade liitumisest saadava raha panema üürielamu ehitusse, sest kui tahame elu maal elavdada, siis peab omavalitsus riigi praeguses majandusseisus võtma juhtiva rolli ja ehitama üürikortereid,» ütles ta.

Ainuüksi omavalitsuse ülesanne korraldada hariduse omandamist vallas vajab maale noori õpetajaid, kellele tuleb anda elamispind. Selleks sobib Ellrami meelest hästi 1-2toaline üüripind, sest pole ju mõeldav tahta, et noor jääks kohe esimesel tööaastal 20 aastaks pangaorjaks. «Üürituru arendus on kindel regionaalpoliitiline samm, mis tuleb riigil astuda. Kui vanasti ehitasidki majandid ja ettevõtted noortele elukohti, siis praegu tuleb loota vaid nende kaasamisele,» ütles ta.

Teatud juhtivspetsialistid võivad ju käia tööl ka saja kilomeetri kaugusel, kuid Ellrami meelest ei saa seda teha kindlasti mitte kõik tavatöölised. Näitena tõi ta kauplusetöötajad, kelle tööpäev lõpeb kell 21, mil bussid maal enam ei käi. «Pole ju mõeldav, et siis asutakse veel kuhugi kaugele koju sõitma. Ka maapiirkonnas peab inimene saama elada inimväärsetes tingimustes,» lausus ta.

KOMMENTAAR

Lea Kerma

Arco Vara kinnisvara vanemhindaja-maakler

Ainult tervitatav on omavalitsuste algatus hakata looma korralikke üüripindu, sest nii saab kindlasti maale kergemini tööle spetsialiste, noortest rääkimata.

Üürikortereid küsitakse tihti just maakohtadest Imaverre ja Koeru.

Oluline on, et üürikorter on inimväärsete tingimustega, siis leiab neisse elaniku kiiresti. Spetsialistid meie sovhoosi-kolhoosiaegsetesse «peldikutesse» naljalt elama ei tule.

Üüriturul alla saja euro enam ühtegi korterit ei saa ja korraliku korteri eest, kuhu elanik tuleb sisse elama, põhimõtteliselt  kohvris ainult rõivad, saab küsida ka 160-170 eurot.

Pole mõtet loota, et oma kohta veel elus otsiv noor hakkab esimese asjana elukohta ostma. Nad võivad üürikorteris elades töötada ettevõtetes ka kolm kuni viis aastat ja siis soovida edasi liikuda.

Mida rohkem omavalitsused üürikortereid pakuvad, seda rohkem elavneb elu maal. Kümmekond üürikorterit igas vallas, rohkem poleks tarviski.

Üürielamuprogramm suunab elu- ja töökohavalikuid

Ettevõtlusminister Liisa Oviir märkis riigikogus arupärimisele vastates, et üürikorterite loomise riikliku toetamisega soovitakse mõjutada elu- ja töökohavalikuid.

Oviir sõnas, et üürielamute kontseptsioon näeb ette üürielamute rajamise toetamist töökohtade lähedale ja elukohana tõmbekeskustesse.

Praeguse kava järgi on eelispiirkonnad lähtuvalt regionaalarengu strateegiast Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti.

Üürikorterid ehitatakse päris eraldi majadesse, sest üksikutes majades paiknevad keskpärase kvaliteediga korterid ei võimalda kohalikel omavalitsusüksustel pakkuda kvaliteetset ja nüüdisaegset eluasemeteenust.

Üürielamute kontseptsioon on ehitatud üles teiste Euroopa riikide eeskujul ja Oviiri selgitusel nii, et kujuneksid terviklikud üürielamud, mis on kvaliteetsed, energiasäästlikud ja hoiavad eluasemekulusid kokku.

Riikliku üürikorteri saajad selguvad Oviiri ütlust mööda vajaduse järgi. «Uuringutest on selgunud, et vajadust üürieluaseme järele on nii noorte, töö- ja eluasemeturule sisenevate spetsialistide, lastega leibkondade kui ka eakate seas. Programmi esmaeesmärk on parandada eluruumide kättesaadavust väikese sissetulekuga leibkondade seas,» ütles ta.

Eluasemeteenuste kättesaadavus jääb kohalike omavalitsuste korraldada, kuid siinjuures soovitakse juurutada riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori ettevõtjate koostööd.

Praegu on riigi ja kohalike omavalitsusüksuste omandis ligi neli protsenti eluasemefondist, kuid sageli on tegemist tubade, mitte täisfunktsionaalsete korteritega ning paljudes piirkondades on eluruumid väga halvas seisus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuringust selgub, et avaliku sektori toetatud üürielamispinnale on valmis elama asuma 26 protsenti kõigist vastajatest.

See näitab, et tegelik vajadus üürielupindade järele on tunduvalt suurem kui praegu. «Ka meelestatus eluaset üürida on kasvutrendis kõigis atraktiivsetes tõmbekeskuspiirkondades,» ütles Oviir.

Riigieelarve strateegias on avaliku sektori üürielamute programmi tegevuste elluviimiseks ette nähtud 17,5 miljonit eurot aastateks 2017–2020, sealjuures 2017. aastaks plaanitud investeeringute maht on 2,5 mln eurot ja 2018–2020. aastatel 5 mln eurot.

Üürielamuprogrammi kontseptsioon esitatakse valitsuskabinetile juuni algul. (JT)