Tamsar: Eestis on tööjõuga päris halvasti

Toomas Tamsar usub, et peaksime Eestisse kutsuma inimesi, kes meie kultuuris elada tahaksid. Foto: Urmas Luik

Kaheksa protsendi suurune palgatõus on väga, väga kiire. See näitab, et meil on tööjõuga juba päris halvasti – inimesi, kes oskaksid ja tahaksid tööd teha, ei jätku, ning see loob suure palgasurve. Selline olukord sööb vaikselt, järjepidevalt Eesti majanduse konkurentsivõimet, kirjutab tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar. 

Kui palgatõusule kõrvale panna, et samal ajal kasvas majandus 1,7 protsenti ja et palk kasvab majandusest oluliselt kiiremini juba kolm aastat, on põhjust olla murelik. Nii suurt palga ja majanduskasvu erinevust ei ole me näinud 2008. aastast.

Loomulikult on üksikisiku tasemel palgatõus hea uudis. Ka mitmes sektoris on esialgu mõjud positiivsed, kuna tarbijad kulutavad rohkem raha. See kõik on aga tuleviku arvel. Piltlikult öeldes ei saa süüa kooki, samal ajal eeldades, et seesama kook on ka homme olemas.

Kiirel palgakasvul on mitmed ohud

Esiteks: palk moodustab suurima osa Eesti ettevõtete tööjõukuludest. Kõik kulud sh tööjõukulud kajastuvad toodete ja teenuste hinnas. Kui hind tõuseb, väheneb üldiselt selle konkurentsivõime turul.

Numbrid näitavad, et ühe tööjõule kulutatud euro eest toodetud lisandunud väärtus on viimase viie aasta madalaimal tasemel. See tähendab, et efektiivsus ei ole palgakasvule järele jõudnud ja otstarbekam on hakata siinsele tööjõule alternatiivi otsima. Kardetavasti võime näha veelgi rohkemate etevõtete, eeskätt tööstuse, Eestist lahkumist.

Teiseks: tahame, et meie ettevõtted teeksid targemat tööd, et meie tooteid ja teenuseid oleks võimalik kallimalt müüa. See ei tule üleöö. Kui palgakulud söövad kasumi, jääb vähem võimalusi investeeringuteks tootearendusse ja tootlikkuse tõstmisse, ent ka oma töötajate arendamisse ja nende oskuste täiendamisse.

Kolmandaks: kallim tootmine vähendab ka riigi tasandil ekspordi konkurentsivõimet – turistid ei tule siia, sest siin on kallis, sakslased ei osta meie kaupa, sest see on kallis jne. Tõsi, palgakasv elavdab siseturgu, ent Eesti siseturg on küllaltki väike ja tõsised tootjad toodavad juba praegu lõviosa ekspordiks.

Mida siis ette võtta?

Loomulikult mõjutab Eesti majanduse olukorda maailmas toimuv, kuid päris palju saame siiski ära teha, eeskätt just palgasurve leevendamiseks.

Senisest veelgi jõulisemalt tuleb tegelda tööjõupuuduse probleemi lahendamisega. Valitsus on samme astunud  (OSKA, peamiselt IT-sektori töötajatele keskendunud Work in Estonia programm, välismaalaste seaduse leevendamine) ja need on olulised sammud, kuid ei lahenda praegust aina akuutsemaks muutuvat olukorda.

Näide ehitussektorist: sektori hinnangul vajavad nad väljaõppinud, kutse omandanud töötajaid 2,5 korda rohkem, kui praegu haridussüsteemist tuleb. Samas on käärid ka selles, keda õpetatakse: ca 60 protsenti on viimistlejad, ent pakutavatest töökohtadest on vaid umbes neljandik viimistlejatele. Ehk et tööturu vajaduste ja hariduse kokkusobitamisega tuleks tegelda mitte vaid pikka perspektiivi vaadates, mida OSKA programmi raames tehakse, vaid vaadata rohkem ka lühiajalisi vajadusi.

Teiseks välistööjõud. Kiidan valitsust töö eest välismaalaste seaduse leevendamisel, kuid siin tuleks taas olla julgem ja mitte jääda poolele teele. Välistöötaja palganõuet ei tuleks alandada mitte Eesti, vaid sektori keskmise palgani. Ja sisserände kvooti tuleb suurendada vastavalt sellele, kui palju väheneb tööealine elanikkond.

Eeskätt tuleb aga teadvustada, et tööjõupuudus on Eesti arengu ja eestimaalaste heaolu kasvu olulisemaid takistusi. Me konkureerime töötajate pärast meist palju jõukamate ja parema kliimaga riikidega. Kui me ise välja ei ütle, et inimesed, kes tahavad Eestis töötada, etevõtlusega tegelda, väärtust luua, on teretulnud, pole meil ka loota, et teotahtelised töötajad siia ise tulema hakkavad.