Lillelaat pole nõrkadele

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Suvi käib laadalt laadale: üle Eesti on neid tulemas sadakond. Rahulikud külad ja linnad ärkavad kui unest ning täituvad lõbusa meluga. Ühel suuremal ja kuulsamal, Türi lillelaadal käisin minagi, aga seekord hoopis teisel pool letti, müüjana.

Reede hommikul voolab autodejõgi Türi suunas, saatjaks politsei valvas pilk. Ilmajaam lubas päikest terveks nädalavahetuseks ja paha tuju ei tule kõne allagi. Ettevalmistusi 39. lillelaadaks on tehtud mõnel pool talv otsa. Laadaplatsid on loositud, virgad kauplejad oma telgid juba eelmisel päeval püsti pannud, oodates nüüd esimesi ostlejaid. Paljudel on sama koht mis eelmisel aastal, et oleks kodusem. Kõige rohkem on tavapäraselt lille- ja muude istikute müüjaid.

Sätin ennast Põlvamaalt pärit, pikaajalise lillelaada kogemusega Kanepi aiandi meeskonda. Marit Vahtramäe, aiandi üks omanikke, teeb mulle lillevaliku kiirkursuse. Saan aru, kui palju oskusi ja pühendumist lilleäri nõuab, ja hakkan juba endas kahtlema. Ent Marit julgustab: «Inimesed on laadale tulles peomeeleolus, nurisejaid ja pahatahtlikke leidub harva. Ehk ainult siis, kui vihma sajab, see ajab inimesed kurjaks. Ja muidugi osatakse alati küsida seda, mida ei ole.» Täna on siis igati vedanud, tundub esialgu. Hiljem lõõmab päike juba halastamatult, sundides üle tee müüjat oma värsket kartulit kinni katma.