/nginx/o/2016/05/20/5410093t1h9dbc.jpg)
Pärast 2009. aasta ülemaailmset majanduskriisi euroala tabanud probleemid on tõstatanud muuhulgas küsimuse ka sellest, kas ELi senine reeglitepõhine eelarvepoliitika peaks asenduma tsentraliseerituga.
Raul Eamets: suuremad riigid ei oleks rahul, kui Kreeka ja Saksa majandus samasse potti pandaks (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eelarvepoliitika teema läheb Euroopa Liidus juba kahe kümnendi taha - kui me mõtleme Maastrichti kriteeriumite peale, siis see pandi paika juba 90. aastate lõpus,» rääkis Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets kolmapäeval Tallinnas toimunud ELi majandus- ja rahaliidu teemalisel arutelul.
Probleem, mis ilmnes juba 2003. ja 2004. aastal, seisnes aga selles, et kui suured riigid ise neid järgima ei hakanud ja mingeid sanktsioone sellele ei järgnenud, ei näinud ka väiksemad riigid vajadust nendest kinni pidada. «Kuigi oli olemas mehhanism nende karistamiseks, kes reegleid ei täida, siis seda ei rakendatud,» märkis Eamets.
Mullu juunis käis Euroopa Komisjon välja, et viie presidendi aruanne peaks ELi reeglitepõhiste eelarvepoliitikalt rangemasse raami panema. «Viimased viis-kuus aastat oleme tegelenud selle eelarvepoliitika tuunimisega - ehk kui tsiteerida meie peaministrit, siis peenhäälestamisega,» tähendas Eamets, viidates ELi poliitikale, mis 2011. aastast on võetud vastu selleks, et tegeleda Euroopa võlakriisi ja ülemaailmse majanduskriisi tagajärgedega.
Kuigi iseenesest on Tartu Ülikooli majandusprofessor seisukohal, et Eesti-suguse väikeriigi jaoks on kasulikum, kui EL jätkab reeglitepõhist eelarvepoliitikat ka edaspidi - sest see peaks vähemalt teoorias tagama kõigi võrdse kohtlemise -, on tema sõnul oluline, et sellisel juhul need reeglid oleks lihtsad ja liikmesriigid peaksid ka nendest kinni. Praegu aga ongi probleem nende rakendamises.
/nginx/o/2016/05/20/5410115t1h488c.jpg)
«Kui me vaatame mõnda näidet, siis on struktuurset tasakaalu üritatud siduda ka erinevate majandustsükli faasidega, aga täna ei ole meil ühtegi reaalset näidet, kuidas see ellu rakendub,» nentis Eamets. Tema sõnul on struktuurse tasakaalu hindamisel probleemiks ka see, et hetkeolukorra hindamine toimub tagantjärele ja finantsasutused kasutavad erinevat analüüsimetoodikat ning see tekitab palju probleeme ka ELi tasemel.
«Täna ongi valikute küsimus tsentraalse juhtimise vahel ja reeglitepõhise juhtimise vahel,» märkis Eamets. Keskne juhtimine tähendaks aga põhimõtteliselt seda, et loodaks euroalade rahandusministeerium, mis hakkaks koordineerima liikmesriikide eelarvepoliitikaid.
«Loomulikult, siin tekib üks väga suur põhimõtteline probleem - kui räägime maksude harmoniseeriumisest, siis me peaksime teistpidi rääkima ka sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensionisüsteemide harmoniseerimisest,» kirjeldas majandusprofessor, kuid lisas, et tänast olukorda arvestades oleks see Euroopas täiesti absurdne. «Kui me aga neid ei ühtlusta, siis ei saa me rääkida ka maksude ühtlustamisest,» nentis Eamets.
Eelarvepoliitika arutelude käigus on räägitud ka Euroopa fondidest ja ühtlustatud võlakirjadest, kuid sellega ei ole mõned suured riigid nõus olnud. «Sellepärast, et see tähendab seda, et Saksa majandus ja Kreeka majandus pannakse samasse potti, sama riskiastmega majanduste sekka,» selgitas Eamets.
Ka on peetud arutelusid ka üldiste kriisistabiliseerimise rahastamisskeemidest, nagu näiteks üle-euroopaline töötuskindlustussüsteem - et ühtlustada vähemalt üks osa sotsiaalkaitsesüsteemidest. «Erinevad investeeringute skeemid selleks, et toetada struktuurseid reforme,» loetles majandusprofessor teisigi ettepanekuid, mis on tehtud teel eelarvepoliitika tsentraliseerimise poole.
Peamised probleemid, mis aga kaasnevad sellise väga kiire tsentraliseerimise või sunnitud integratsiooniga, on eelpool mainitud mõõtmise probleemid ja otsustamiskiirus. «Kas me ikkagi mõõdame kõikides riikides samu asju ja kas me kohtleme kõiki riike õiglaselt vastavalt sellele, mis nende probleemid on,» selgitas Eamets.
Ta märkis, et sellises olukorras tekib moraalse riski probleem, kuna kohapeal kaob ära sund ise vastutust võtta. Lisaks võivad ühekordsed toetused ja abid muutuda permanentseks. Kindlasti ei ole vähemoluline ka see, kas liikmesriigid on nõus seda osa oma suveräänsusest ära andma.
Kuigi Eamets jääb kindlaks oma seisukohale, et EL peaks siiski jätkama senist reeglitepõhist eelarvepoliitikat, selleks, et tugevada ühtset raha- ja majandusliitu, on tal ka aastataguse viie presidendi aruande suhtes oma kahtlused.
«Tõeline Euroopa majandusühendus on ilus eesmärk, kuid selle käigus tuleb vastata kahele fundamentaalsele küsimusele: kuidas me ületame põhimõttelised erinevused liikmesriikides raha- ja rahandusliidu loomisel ja kas meil on piisavalt poliitilist tahet üle saada minevikupärandist,» sõnas majandusprofessor.