Sirelite lummuses

«Ema Juuli» Foto: Erakogu

Kindel märk suve algusest on valged ja lillakad uimastavalt lõhnavad sireliõied aiamaal ja tänavate ääres. Eesti üks tuntumaid sirelikasvatajaid Aavo Mägi annab näpunäiteid, kuidas kaunitest põõsastest viimast võtta.

Raplamaal Nõmme külas sirelitalu pidav Aavo Mägi (80) on sirelihuviline olnud juba poolsada aastat. «See on minu hobi ja elutöö,» tunnistas mees, kes kaks aastat pärast Tallinna botaanikaaia rajamist sinna tööle läks ja omaaegset Konstantin Pätsi kodutalu aeda ümber kujundama hakkas. Toona toodi sireleid botaanikaaeda Lätist ja Venemaalt.

Nagu mehe kodutalu ümbrus reedab, on tema põhiliseks hobiks sirelisortide aretamine. Uue sordi aretamiseks kulub kümmekond aastat tööd ja vaeva.

«Kui ma tuhat taime maha panen ja kõik tõusevad üles, siis kuue aasta pärast saan paarkümmend kultivari, mida tasuks edasi aretada ja mida võiks juba sordiks nimetada,» rääkis Mägi. Tema on aretanud aastate jooksul paarsada sorti.

«Aretatakse üha uusi sorte ja vanad jäävad unustusse, sest need on kehvema olemise ja väljanägemisega ning vastuvõtlikumad külmale ja haigustele – kogu aeg püütakse paremaid teha,» rääkis Mägi oma hobist.

Sireliliike on praeguse seisuga Mägi sõnul 30 ringis, osa neist on puud ja osa põõsad. Liigi ja sordi vahe on see, et liik on metsikult kasvav taim, mis on aastasadu arenenud, sort aga liigist inimese kaasabil paljundatud.

«Sorte aretatakse teatud suunas näiteks õite või lõhna pärast, liik aga on püsiv,» selgitas ta.

Mägi peab oma suurimaks õnnestumiseks väändusõielisi sirelisorte.

Nimede valik uutele sortidele käib Aavo Mägil lihtsalt – kui uus tulija nägu ilmutama hakkab, uurib mees, kelle moodi see on, ning paneb selle inimese järgi sordile nime.

«Vaatan, kas on poja või lapselapse või vana pruudi või sõbra nägu. Mul on juba üle 60 nimega taime, neist kümnele on pandud lapselaste nimed ning isegi lapselapselapse nimi,» rääkis mees.

Nii uhke sireliaia loomine nõuab aega ja pühendumist, kuid lihtsalt oma silmailuks sirelite kasvatamine pole keeruline.

Kui alustada päris algusest – tühjast aiamaast –, siis ei olegi muud reeglit, kui et tuleb mõnest puukoolist välja valida meelepärane taim. Mägi sõnul on Eestis enimlevinud liigid harilik sirel, ungari sirel ja amuuri sirel, sest nende jaoks on siin sobivad kasvutingimused.

Sireli istutamisel pole oluline, kas parasjagu on kevad või sügis – peaasi, et maa poleks külmunud. Sügisel istutades peab jälgima, et taim saavutaks hea kontakti maaga enne suurt külma.

«Kõige parem aeg istutamiseks on kevadel aprillis ja sügisel lehesaju ajal,» soovitas Mägi.

Tähele tuleks panna ka seda, et sirel ei saaks kaskedega kõrvuti, sest need võtavad sirelilt toitained ja vee eest ära. Samas pole sirelitel kõige parem läbisaamine ka rododendronitega, sest rododendronitele meeldib happeline pinnas, sirelitele aga neutraalne. Samuti võivad rododendronite kahjurid ja seenhaigused üle kanduda sirelitele. Muidu sirelitel üldiselt väga kahjureid või haigusi ei liigu.

Ungari sirelile kipub vahel tirk kallale. See on kahjur, kes kahjustab eelkõige lehti, muutes need valgelaiguliseks. «Nendest lahtisaamiseks ei pea suurt keemiat kasutama, piisab ka nõgese, küüslaugu ja sibula leotisest,» õpetas Mägi.

Meelsamini õitsevad sirelid päikese käes, päris varjus ei õitse nad üldse ning poolvarjus lihtsalt kehvemalt. Sirel on võrdlemisi visa ja suure juurestikuga, talle meeldib natukene niiskem pinnas ja mitte päris kuivas maas kasvada. Viimasel juhul vajaks taim põua ajal kastmist. Võimalusel tuleks hoiduda ka väga tuulisest kohast, sest suured rasked õisikud võivad tugeva tuule käes ära murduda.

«Sirel on suhteliselt leplik, aga õitseb veelgi paremini, kui on orgaanilist väetist saanud, ka mineraalväetise vastu pole tal midagi,» ütles Mägi. Tänapäeval on juba olemas spetsiaalne väetis, mis suve jooksul annab pikkamööda kõik vajaliku välja ja rohkema pärast ei pea inimene muretsema.

Tahab noorenduslõikust

Kui sirelipõõsas aias juba kasvab, tuleks selle eest õigesti hoolt kanda. Kevadel tuleks ära lõigata kuivanud oksad ning soovi korral kujundada võra.

«Sirel vananeb ka, seepärast tuleks iga kümne aasta tagant seda noorendada – saagida julmalt poole meetri peale maha –, siis ta ajab jälle uued võsud ja on jälle noor,» juhatas Mägi.

Harilikul sirelil on kombeks ajada juurevõsu. Kui ei taha, et põõsas läheks naabri maa peale elama, tuleks juurevõsud kindlasti maha lõigata. Kui okste ja juurevõsudega on korras, soovitab Mägi panna taime alla multši, näiteks niidetud muru, sest see takistab umbrohu levikut ja aitab hoida maapinna niiske.

Pärast õitsemist, kui ei ole just soovi seemet saada, tuleks närtsinud õisikud sirelilt ära lõigata, sest siis kasvab taim järgmisel aastal paremini, kuna seemne kasvatamine võtab palju energiat.

Rohkem tööd polegi sireliga vaja teha, enne talve peaks neid ainult pihustama vee ja lambarasva baasil tehtud preparaadi Trico Gardeniga, et võtta metskitsedelt isu okste kallale maiustama tulla. «Minul on 200 sirelit ja nende pritsimine on tunniga tehtud, kui niigi kaua aega läheb,» rääkis mees.

Kuu aega õisi ja lõhna

Keskeltläbi õitsevad sirelid kaks nädalat jutti. Kui aias on mitut liiki sireleid, võib õitsemine kesta koguni kuu aega järjest. Kõigepealt hakkab õitsema laialeheline sirel, siis väikse viivitusega harilik sirel ja seejärel ungari sirel. Umbes kuu aega hiljem jõuab õitsemisjärg amuuri sirelini. «Nii et sireliõisi näeb kuu aega järjest,» sõnas mees.

Mõnel soojemal sügiselgi võib sirel õisiku teha, aga üldiselt on need siis üsna äbarikud.

Sireliõisi võib ka sisse tuua, et tuba kaunistada ja lõhna nautida, aga üldiselt need vaasis hästi ei seisa. Selleks, et natukenegi pikemalt toas õitest rõõmu tunda, tuleks sirelioksa ots lõigata viltuselt ning põletada tulega. «Vesi peaks vaasis olema toatemperatuuril, muidu võib oksal šokk tekkida,» selgitas Mägi.

Taime ravivate omaduste kohta ei oska Aavo Mägi just palju öelda. «Minu käest on nõutud palju valgeõielisi sireleid, tehtud tinktuuri ja vannivette pandud, just valge peab olema, valge harilik sirel,» ütles ta.

Mehe sõnul ei tea ta, et sirelit söögiks oleks kasutatud, või kui, siis teevad seda ainult kahjurid.

Legend sellest, et rohkem kui nelja kroonlehega sireliõied tuleb ära süüa ja samal ajal midagi soovida, on sirelikasvatajale tuttav lapsepõlvest. «Ja kolmesed toovad ebaõnne. Las legend elab edasi, sirel mürgine ei ole ja lastele teeb see otsimine palju rõõmu, sest ega neid mitme kroonlehega õisi eriti ei ole,» arvas ta.

Igavesti sirel siiski ei kasva, ehk paarkümmend aastat, sest vanadusega kaasnevad lõpuks ikkagi bakter- või seenhaigused.

Kui aga tahta sirelist enne vanaks jäämist lahti saada, on see suhteliselt keeruline. «Tuleb juurida, aga kui mõni juur maasse jääb, võib taim siiski uue võsu üles ajada,» ütles Mägi. Ungari ja amuuri sireliga on sedapuhku lihtsam, sest need võsu ei aja.

Sirel

• Heki istikute vahe võiks olla meeter kuni poolteist.
• Heki parim kõrgus on paar meetrit.
• Hekiks sobib hästi võsu mitte ajav ungari sirel.
• Üksikult kasvavate sirelite vahele peaks jääma kolm meetrit.
• Sireleid on maailmas umbes 2500 sorti ja nende rahvusvahelist registrit peetakse Kanadas.
• Sirel on pärit Ida-Aasiast ja Euroopasse jõudis 1565. aastal.
• Saksa keisririigi saadiku toodud seeme läks Viinis kasvama ja hakkas õitsema 1589. aastal. Algul türgi leedri nime all tuntud põõsas levis pärast seda kiiresti teistesse Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnadesse.
• Valget sirelit mainitakse esimest korda 1613, selle täidisõielist vormi kirjeldati 1823.
• Sireli nimi (Syrinx) tähendab ladina ja kreeka keeles toru- või vilepilli ja tuleb nümf Syrina nimest, kes muudeti Paani käest päästmiseks õitsvaks sirelipõõsaks.