Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2016/05/17/5399455t1h0f3b.jpg)
Poola laevatehas jääb ühe Saaremaa laeva valmistamisega hiljaks, sest käpardlik leping võimaldas eestlaste seatud tähtajale lihtsalt vilistada. Eksminister ja sadama nõukogu veeretavad vastutust kui kuuma kartulit, tehes Tallinna Sadama eksjuhtidest Allan Kiilist ja Ain Kaljurannast ainusüüdlased.
Kui 114-meetrine parvlaev Piret tänavu 29. jaanuaril Poola laevatehase Remontowa kuivdokis vette lasti, paistis kõik ilus. Laeva üleandmise tähtajani oli seitse kuud – märksa enam kui sama tüüpi laevadel Türgis.
Veel 15. veebruaril sai majandusminister Kristen Michal riigikogu saalis lubada, et kõigi nelja laeva ehitus püsib graafikus ja asenduslaevu ei tule riigil palgata.
Tegelikkus oli sootuks teine: juba siis olid TS Laevade ehitusjärelevalvajad Poolas märganud, kuidas Remontowa tehnikud töötavad küll varem veestatud sõsarlaeval Tõll, ent jäävad Pireti ehitamisel tasapisi graafikust maha. Vähe sellest, probleeme oli ka tööde kvaliteediga.
Tõetund saabus aprilli keskel, kui Remontowa tunnistas lõpuks, et on jäänud elektritöödega umbes kuu aja võrra graafikust maha. Lihtsalt öeldes optimeeris Poola laevatehas oma tööd, sest toonase Tallinna Sadama juhtkonna – Ain Kaljuranna ja Allan Kiili – koostatud leping jätab laevatehase hilinemise korral suurema karistuseta.
«See, mis on seal (lepingus – toim) kirjas, ei ole meile kasulik ning kuna poolakatel on ehitusjärjekord väga pikk ja tööd hästi palju, siis lükatakse edasi need tööd, kus neil on seda võimalik teha,» paljastas majandusministeeriumi kantsler Merike Saks eile Hiiu lehes.
Postimehele teadaolevalt ongi peamine küsimus leppetrahvide suuruses ja selles, millise hilinemise korral tekib õigus need ehitajalt välja nõuda.
Saksa sõnul pole Eestil hoobasid laevatehast korrale kutsuda, sest leping on väga kehv. «Seal on minu hinnangul süüdi ikkagi need inimesed, kes on praegu kohtu all ja kes peavad vastuseid andma ja oma tegevust selgitama kohtu ees,» rääkis Saks, viidates Kaljurannale ja Kiilile.
Üks neist, kes on Remontowaga sõlmitud lepingu sisu näinud, on riigikogus Tallinna Sadama uurimiskomisjoni juhtiv Artur Talvik. «Mind hämmastas nende lepingute õhuke olek. Isegi kui ma ei tea laevanduse spetsiifikat, oli sanktsioonide osa seal väga lühike,» ütles Talvik. Tema sõnul ületasid sanktsioonid veidi ühte lehekülge.
Talviku väitel on toonane Tallinna Sadama nõukogu ja majandusminister asunud nüüd poliitilist vastutust endalt ära veeretama. «Ma arvan, et Kiili ja Kaljuranna süüdistamine on ettekääne, mille taha on väga lihtne pugeda,» ütles Talvik.
Tegelikult andsid Tallinna Sadamale uute parvlaevade hankimise ülesande toonased majandusministrid Juhan Parts ja Urve Palo. Tehingute maht oli uskumatud 120 miljonit eurot ja lepingud pidi heaks kiitma Tallinna Sadama nõukogu.
«Siin ilmselgelt kaitstakse ka toonast nõukogu, et jumala eest neil mingit poliitilist vastutust ei tekiks. Mina küsin jälle, kus siis nõukogu oli,» imestas Talvik.
Teiseks võtmeküsimuseks jääb, kas riigile kehvadel lepingutingimustel võis olla seos laevaehitusfirmadelt saadud altkäemaksuga, milles Kiili ja Kaljuranda kahtlustatakse.
«Ma arvan, et siin on väga suur osa ebakompetentsusel. Ega Tallinna Sadam olnud ju enne seda laeva ehitusega tegelenud ja ma kahtlustan väga, et tegu on kompetentsi puudumisega,» pakkus Talvik.
Sotsiaaldemokraatide esindajana sadama nõukogusse kuulunud Randel Länts meenutas, nõukogus ei arutatud laevaehituslepinguga seonduvat just üleliia detailselt.
«Ma mäletan, et laual olid teemadena ehituse ajakava ja üldhinnad. Mingitest lepinguga seotud riskide maandamisest nõukogus siis kindlasti juttu polnud,» ütles Länts. «Tagantjärele targana võib nüüd jah öelda, et nõukogul oli liiga palju usku ja head usaldust selle asjaga tegelenute vastu.»
Sadamanõukogu kauaaegse esimehe Neinar Seli hinnangul on nõukogu liikmetelt vastutuse nõudmine liiast, sest nõukogu teeb otsuseid juhatuse valmistatud materjalide põhjal.
«Kui üldse keegi nõukogust peaks asja sisulisemalt teadma, siis on see ainult nõukogu esimees (toona Remo Holsmer – O. K.),» ütles Seli. «Tavaliikmed vaatavad koosoleku ajal rohkem vasakule ja paremale, nägemaks, kes kuidas hääletab, ja teevad vastavalt sellele oma otsused.»
2014. aastal nõukogu esimehe kohalt lahkunud Seli sõnul ei meeldinud talle algusest peale idee parvlaevaliiklus iga hinnaga riigi kätte võtta. «Just selle protsessi algus käis mulle vastu, kui nõukogult taheti vaid otsust anda 140 miljonit eurot parvlaevade ostmiseks,» ütles Seli.
Nõudjaks olnud toonane minister Juhan Parts. «Ma siis oponeerisin sellele seisukohale, soovides teada kalkulatsiooni ja tasuvust, kuid neid ministeeriumil mulle anda polnud. Mina nimetan sellist asja riigikapitalismiks. Seda, mis puudutab hilisemaid laevade ehitamise lepinguid, mina enam ei tea.»
Nõukogu toonane esimees Remo Holsmer ja Tallinna Sadama lepinguid ette valmistada aidanud vandeadvokaat Asko Pohla jäid Postimehele eile kättesaamatuks.