Taksosõitja vastulause kritiseerijatele: te soosite kerjamist

Foto: SCANPIX

Taksojuhi jootraha nuiamise avalikustanud Martin Hakmann taunib Eestiski levivat kommet jootraha n-ö pommida. Tema peab sellise teguviisi õigustamist kerjamise soosimiseks.

Uuesti kirjutama ärgitas mind kommenteeritud tagasiside minu eelmisele artiklile, milles kirjutasin olukorrast, kus nõudsin Tulika taksoteenuse kasutamise eest juhilt lisaks paberrahale ka sente tagasi.

Lugesin huviga kommentaare, kus väga paljud nimetasid mind koonriks või rotiks. Paljude meelest on jootraha  justkui taksojuhi töö loomulik osa. Minu arusaamise kohaselt on jootraha siiski tasu millegi erilise eest, näiteks eriliselt hea töö või teeninduse eest. Kui inimene teeb lihtsalt oma tööd, siis saab ta selle eest palka. Ta on sõlminud ettevõttega, kelle heaks ta töötab ning keda ta esindab, töölepingu. Töölepingus on ta kokku leppinud tööandjaga töötamise tingimustes ning tasu suuruses.

Mina ei ole olnud nende läbirääkimiste juures. Mul pole õrna aimugi, palju teenuse osutaja tasu saab. Kas peaks olema? Kas peaksin teadlik olema kõikide teenuste palgatasemest ning eeldusel, et see ei ole mingil elualal väga kõrge, peaksin teenuse osutajat lisaks teenuse ametlikule hinnale kuidagi rahaliselt lisaks toetama? Et «oh vaene sina, sa saad nii vähe raha, näe võta siin mõned sendid, äkki saad leiva peale vorsti ka».

Kui ma tellin näiteks ehitusettevõttelt ehitusteenuse, siis kas ma peaksin olema teadlik ehitajate töötasust ja siis neid töö lõppedes jootrahaga tasustama? Kas peaksin tippima ka riigiasutuse töötajat? Või äkki ka advokaati? Mille poolest on taksoteenus nii eriline, et ma peaks selle teostajat kuidagi eriliselt tänama selle eest, et ta lihtsalt teeb oma tööd? Ei ta päästnud mind ega kedagi teist kindlast surmast, ei toimetanud kedagi kiiruga arsti juurde. Kas on tegemist mingi eksistentsiaalselt olulise teenusega, et kui seda enam ei ole, siis saabub paugupealt häda ja viletsus? Kui taksoteenus homme kaoks, mis siis juhtuks? Minu arust suurt midagi.

Kui nüüd mõnele jääb mulje, et ma olen põhimõtteline tipi andmise vastane, siis kindlasti mitte. Jootraha on tänu millegi erilise eest. Ma ei anna baarmenile jootraha, kui ta lihtsalt valab joogi välja, aga kui ta segab mulle joogi erilise show'ga, siis küll. See sama taksojuht oleks mult saanud tippi ja oluliselt rohkem kui mõned sendid, kui ta oleks enne sõidu alustamist taksost välja tulnud, mind tervitanud «Tere hommikust, härra», teinud mulle tagumise ukse lahti, sulgenud selle minu järel ning rooli asudes küsinud: «On teil kiire või sõidame rahulikult?»- käitunud nagu sohver. Ehk osutanud teenust paremini ja meeldivamalt, kui lihtsalt sõitnud punktist A punkti B.

Nüüd, kui mulle jutustatakse juhi poolt taksos mingeid lugusid, siis see ei ole minu jaoks teenuse meeldivaks muutmine, see on minu segamine. Paljud taksojuhid ei saagi sisuliselt aru, et nad teenust osutavad, raadio mängib täiega, kui keegi helistab neile, siis aetakse innuga valjult juttu. Sisuliselt on nende arusaam selline, et nad sõidavad lihtsalt oma vabast ajast ringi ja mingi tegelane, kes palus neilt teenet, on tagaistmel. Ning see tegelane peab olema ülitänulik selle eest, et taksojuhil oli aega ja tahtmist tema palvele vastu tulla.

Vabandage, aga mul ei ole taksojuhilt teenet tarvis. Tellisin taksoteenuse ettevõttelt, kelle heaks juht töötab ning kellelt ta palka saab ja tema palgatase ei ole minu asi. Kui juht on sellesse ettevõttesse tööle asunud, siis järelikult on ta sellega nõus olnud ja rahul. Minu teada sõlmitakse tööleping ikkagi kahepoolselt ja sellest arusaamine ning sõlmimise juures ärkvelolek on tungivalt soovitatav.

Nüüd, kui inimene ei ole rahul oma töötingimuste ja tasuga, siis võib ta alati teha midagi, mille eest saab rohkem raha. Ma ei ole  kuulnud, et taksoteenuse osutamine oleks kuidagi sunniviisiline nagu ajateenistus, mille jooksul raha sisuliselt ei saa. Ma ei ole siiani saanud kutset «Eesti Taksoteenuse Liit kutsub teid täitma oma kohust riigi ja rahva ees ning kohustuslikus korras töötama taksojuhina 12 kuud». Toimub viimane pidu sõpradega, hommikul tulevad pereliikmed saatma, lapsed ja naine nutavad, isa hoiab vaevu pisaraid tagasi, surub kätt ja ütleb, et «pea vastu, poeg, kui tagasi tuled, oled mees!».

Kui inimene soovib oma teenistust suurendada, siis selleks on erinevaid võimalusi. Kui antud töö seda võimalust ei paku, siis saab alati vahetada töökohta ning minna sinna, kus on suurem tasu.

Olen kuulnud, et nii juriidikaga kui programmeerimisega seotud tegevused on üldiselt väga hästi tasustatud. Võib ka teha oma ettevõtte ja ajada metsikut pappi kokku! Kui ei oska, siis on võimalik õppida! Minu teada on hariduse ja teadmiste omandamine ning elukestev õpe vägagi aktuaalsed teemad ning igati soovitatavad. Iseasi, kas on soovi õppida.

Inimene, kes mitte millegi eest lihtsalt nurub raha, on kerjus. Teate ju küll neid südalinna kandis koerakestega istuvaid mustlastädisid, kellel kurvad kirjad papi peale kritseldatud (millel pole mingit tõepõhja) – sisuliselt sellist tegevust, minu kallid kritiseerijad, te kaitsetegi!