Ahto Lobjakas: Anti-Kreeka

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Mis kaal on Eesti liitumisel eurotsooniga terve Euroopa jaoks ning milliste ohtude ees Euroopa seisab, arutleb kolumnist Ahto Lobjakas.

Lääne meedia reaktsioonides Eesti liitumisele euroga hakkab silma ingliskeelne väljend poster child. Eesti keeli oleks see «plakatilaps» –  midagi, mis silmatorkavalt ja kokkuvõtlikult esindab mingit laiemat nähtust, praegusel juhul siis Eesti eurotsooni ideaale.

Väljend kannab endas rohkem, kui selle kasutajad ehk tajuvad. Mõeldakse sellega tõsiasja, et Eesti finantstervis mahub enam-vähem rahuldavalt Maastrichti leppe raamidesse. Eesti eelarvepuudujääk on alla kolme, välisvõlg seitsme protsendi (lubatud 60 protsenti), inflatsioon kõigub sel aastal küll nelja protsendi piirimail (lubatud kolm protsenti), kuid see pole Euroopas praegu erandlik.

Teisel tasandil kumab väljendist vältimatut skisofreeniat igasuguse plakati ja tegelikkuse vahel. «Plakatilaps» troonib eurotsoonis uhkes üksinduses, vaid Soome ja Luksemburg on kriteeriumide täitmisele lähedal (kuid 2010 tõusis eelarvedefitsiit mõlemal üle lubatud piiri). Isegi Saksamaa ei tuleks rangelt võttes nõudmistega toime.

Kolmandal tasandil võiks sõna «laps» tähistada suurusvahekordi. Kui eurotsooni võrrelda suure reisilaevaga (nagu seda on teinud meie eurovastased ning – teatava üllatusena – rahandusminister), siis Eesti suurus võrduks (analoogiaga kaasa minnes) päästepaadi omaga. Eesti «kapitalivõti» Euroopa Keskpangas, mille järgi arvestatakse osalust eurotsooni ühisüritustes (k.a päästeoperatsioonid), on 0,179 protsenti.

(Eesti vaatepunktist pole tegemist tühiste summadega – 0,179 protsenti praegusest 440 miljardi euro suurusest eurotsooni garantii- ja abifondist on 788 miljonit eurot.) Tõsi, laenamine, kui see peaks vajalikuks osutuma, on euro tulekuga Eesti jaoks veelgi odavamaks muutunud. Die Welt paneb tähele (5.01.2011), et kui Kreekale maksab 10 000-eurosele krediidile kindlustuse ostmine 1000 ja Portugalile 500 eurot, siis Eesti (riski)taks on eurodes 92.

Eesti ametnike usutlusi lugedes oleks parem võrdlus tablett, vitamiinisüst (€ kui €cstasy oleks lööv kujund, aga meie ajas ja oludes lubamatu) – kuna rõhk asetatakse uuele energiale ja heale eeskujule. Wall Street Journal võttis aasta esimestel päevadel Eesti euro-enesekaemuse kokku sõnadega «Anti-Kreeka». Kreeka pillav (ja vassiv) eelarvepoliitika teatavasti vallandas valitsusvõlakriisi, mis eurotsooni alustalasid praegu raputab.

Hetkel on hea eeskuju aga kaup, millele pole nõudjaid. Ida-Euroopas (kus eurotsoonis on ka Sloveeni ja Slovakkia) ei ole järgmist üritajat näha. Leedu ja Läti räägivad umbmääraselt kümnendi keskpaigast. Poola ning Tšehhi teiste võimalike kandidaatidena ei näe ettevõtmises nähtavas tulevikus majanduslikku mõtet.

Eurotsooni praeguste liikmete seas võiks Eesti olla «laborinäide» Kreeka, Portugali, Hispaania jt jaoks, kirjutab Daily Telegraphis (4.01.2011) Amb­rose Evans Pritchard, aga nendib siis, et riikide lähtepositsioonid, kodanike ootused ja ühiskondade valulävi on selleks liiga erinevad. See viimane on oluline tähelepanek.

Eesti-entusiastist kolumnist Edward Lucas on kirjutanud, et majanduskriis on muutnud mõttetuks «Ida-Euroopa» sildi. Majanduslikult võib-olla, hetkeks – kuigi elatustase jääb Eestis madalamaks kui Kreekas või Portugalis. Kuid sotsiaalpsühholoogiliselt, poliitiliselt, ajalooliselt on viimased kaks Euroopa osadena tunnustatud viisil, millest Eesti võib kahjuks vaid unistada. Üks «Anti-Kreeka» sildi irooniaid on rõhutada midagi, mida võiks nimetada «Lubatud Jupiterile [loe: Zeusile], keelatud härjale» printsiibiks. Euroopa tsivilisatsioon Kreekata oleks kujuteldamatu, aga Eestita kujuteldav.

Euro kasutuselevõtt Eestis ei ole (kahjuks) märgatav samm Euroopa ühtesidumise suunas. Kogu ettevõtmine on ikkagi meie eralõbu, tulenev meie endi sihiseadmistest – ja sellisena teda ülejäänud Euroopas nähaksegi. Meie jaoks on tegemist hüppelauaga, millelt loodetakse suuremat majanduslikku stabiilsust ning peaaegu sama võrra julgeolekulisa, mille peaks endaga tooma eeldatav lähedasem suhtlus Saksamaaga.

Välismeediale väsimatult intervjuusid andnud rahandusminister Jürgen Ligi ütles Wall Street Journalile, et Eestil on kriisist kogemusi, millega parandada Euroopa laev. Ligi lääne kolleegid ilmselt tunnustavad Eesti ministri pealehakkamist, võivad aga kulmu kergitada sõnatu, kuid selge eelduse peale, et Titanic on juba jäämäega kokku põrganud.

Peamiselt arvestab Eesti siiski omakasuga, ja seda ilmselt õigustatult eeldusel, et praegused olud põhijoontes ei muutu. See viimane on aga päev-päevalt üha julgem eeldus. Eesti liitumist on varjutanud taas pead tõstnud maailmalõpu-meeleolud kogu eurotsooni osas.

«Euro[raha]pessimistidel võib õigus olla,» hoiatas kolmapäeval esiküljel International Herald Tribune. Päev varem märkis Süddeutsche Zeitung (SZ) põhjalikumas analüüsis, et «närviliste» rahaturgude «sihikul» on peale Kreeka, Iirimaa ja Portugali (kelle riskitasud taas kerkivad) ka Hispaania, Itaalia ning eurotsooni suuruselt teine majandus Prantsusmaa. Lappida üritatakse praegu finantsdistsipliini ja järelevalvemehhanisme, aga tõenäoliselt on see rong juba läinud.

Ainus, mis euro päästa suudab, arvab SZ, on «võlaunioon» – ühendus, mis ühiselt tagab kõigi liikmete võlad. Praegune 440 miljardi euro suurune garantii- ja abifond ilmselt kahekordistub suveks. Kuid sellestki ei pruugi piisata, kui lekkima peaksid hakkama Hispaania ja Itaalia, kus tormi kistaks veel maksejõuliste maade pangandussüsteemid.

Lõppkokkuvõttes otsustab kõik Saksamaa kannatuse pikkus. Iga hind saab olema kõrgem, kui praegu kardetakse, ennustab SZ. Seda juba seetõttu, et pole garantiid, et päästefondiga jalule aidatud riigid püsti suudavad jääda (loe: rahaturgudelt laenu suudavad võtta). Kreeka riigivõlg kerkib 2012. aastaks hinnanguliselt 156, Iirimaa oma 115 protsendile sisemajanduse kogutoodangust.

Raha ei vaja mitte ainult hädalised, vaid kogu Euroopa Liit. Sel aastal tuleb valitsustel ja erasektoritel võlaandjatelt hankida 2,4 triljonit eurot, 40 protsenti enam kui möödunud aastal (SZ andmed). Globaalne konkurents rahale on tugev, eurotsooni nõrkus (kas näiline või tegelik) kergitab omakorda intresse.

Lõplik otsus eurotsooni tuleviku asjus kuulub Saksamaale. Hetkel on ainumõeldav poliitiline «ta peab kestma», aga majanduslikud kaalutlused võivad õige pea teha oma korrektuure. Ohu tajumisest andis märku kantsler Angela Merkel oma uusaastasõnumis: «Euro on midagi palju enamat kui vääring... ühendatud Euroopa on meie rahu ja vabaduse garant. Euro on meie jõukuse alusmüür.» Merkelile sekundeeris Nicolas Sarkozy: «Euro lõpp oleks Euroopa lõpp.»

Eesti paradoks (kuid loodetavasti mitte tragöödia) seisneb selles, et Euroopa majanduslik jalg ei astu juba mõnda aega ühes rütmis poliitilisega. Eesti võib nüüd olla Euroopa kõige lõimunum riik (EL, NATO, ­Schengen, euro), aga majanduslik integratsioon ei garanteeri poliitilises plaanis midagi – juba sel elementaarsel põhjusel, et integratsiooni enda tulevik pole garanteeritud.

1. jaanuaril pangaautomaadist Eesti esimesi eurosid välja võtnud peaminister Andrus Ansip rõhutas nagu korduvalt varemgi, et «euro on kõigepealt meie julgeolekutagatis». Mõistetav kalkulatsioon, aga mündi teine pool on vältimatult (Merkeli ja Sarkozy endi mitte väga originaalses analüüsis), et euro on nõrgim lüli ahelas, mis seob kokku ka ELi ja kardetavasti ka NATO (mille Wikileaksi lekitatud kaitseplaanid ei taga iseenesest mitte midagi enne Washingtoni, Berliini, Pariisi jt kaalutletud sõltumusliku poliitilise jah-sõnata).

Lääne vaatlejad näevad meie dilemmat vähemalt sama selgelt kui me ise. Ei ole praktiliselt väljaannet, mis euro kontekstis jätnuks märkimata Venemaa naabruse ja Eesti püüded minimeerida haavatavust. Üldjoontes jäädakse aga läänes euroga seotud laiemate lootuste osas mõistetavalt skeptiliseks.

Julgeolek jääb Eesti-laadse Euroopa piiririigi jaoks esmajoones psühholoogiliseks seisundiks. Viimast illustreerib euroga liituminegi iga hinna eest (kolme-nelja aasta eest kiiret polnud, osaliselt seetõttu, et rahvusvaheline olukord lubas lõdvestuda). Ajuti tundub, et Eesti lõimumistung piirneb ebausuga, sundmõtteliku vajadusega teha ära kõik, mis võimalik, kartuses, et iga üksik tegematajätmine võib osutuda otsustavaks. Lõimumistungis ja -tormis ei tohiks siiski silmist kaotada nn suurt pilti.

Eesti pääsemine eurotsooni on tunnustuseks Eesti ettevõtliku keskklassi tööle peamiselt NSVLis käe valgeks saanud tehnokraatide juhendamisel. See on majanduslik-halduslik saavutus, mille poliitiliseks kapitaliks konverteerimine nõuab aega ja kannatust. Saksamaaga veel ühe laua taga istumine on tänane võit, mis homme ei pruugi aga tähendada midagi.

Taas kord on, milles õppust võtta soomlastelt, kes (vähemalt teoorias) on õppinud olulistesse asjadesse suhtuma pea hiinaliku kannatusega. 2006. aasta ELi eesistumise ajal üllitas Max Jakobson raamatu «Soome, üksik hunt», milles väidab, et Soome on sihipäraselt ja järjekindlalt oma autonoomiat ja iseseisvust kindlustanud XIX sajandi teisest poolest alates.

Eestigi peaks harjutama oma eesmärkide ja saavutuste nägemist mitte viimase viie või isegi 20 aasta kontekstis, vaid pikemalt. Euro ei päästa meid tingimata homme ega järgmisel aastal, aga peaks saama osaks sellest tsemendist, mis, ükskõik kui kaua see võtaks, liidab seni Euroopa rannaklibuna siia-sinna veeretatud Eesti kindlalt kontinendi poliitilise lavamaaga. Nagu Kreeka.
Ahto Lobjakas on Eesti Välispoliitilise Instituudi analüütik.