Lugeja kiri: traagilisest õnnetusest jäi puudu sekund

Uued trammid tekitavad vähem müra. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Artikkel, kuidas terve bussitäis reisijaid ignoreeris terviserikke all kannatanud noort neiut, kuna arvati, et viimane on narkomaan, ärgitas Postimehele kirjutama  võõrsil tudeerivat Merilit. Eile sattus ta aga pealt nägema õnneliku lõpuga  vahejuhtumit,  kus juhuslik möödakäija päästis hajameelse koolipoisi trammirataste alt. «Nüüd, tahtes süstida eesti inimestesse rohkem positiivsust ja usku oma kaasmaalastele, tahaksin teile sellest kirjutada,» kirjutas neiu.

Ületasin parasjagu Tallinnas Stockmanni ees teed sellel ülekäigurajal, mis kulgeb trammitee kõrval suunaga kesklinna poole. Minuga koos ületasid teed paar inimest veel, kelle seas oli ka üks väike poiss. Ta võis olla ehk 1.–3. klassi laps. Poisil olid kõrvaklapid peas ja ta jalutas rahulikult, koolikott seljas, ilmselt kodu poole.

Kõik juhtus väga kiiresti – jõudes teisele poole teed, hakkas poiss hajevil olles ka kohe trammiteed ületama. Vastassuunast tuli mööda kõnniteed noorem meesterahvas ülikonnas. Poiss hakkas juba trammiteele astuma, olles minust võib olla meeter või kaks eemal.

Noormees, kes kõndis meile vastu, haaras järsku poisi käsivarrest kinni ja tõmbas ta eemale, ning sekund hiljem sõitis tramm sellest kohast üle, kuhu too poiss oli just hakanud astuma. Poisi ja trammi vahele jäi heal juhul pool meetrit pärast seda, kui meesterahvas ta kõrvale oli tõmmanud.

Poiss tundus hetke olevat segaduses, kui mees tal käsivarrest haaras, kuid viimane näitas talle näpuga trammi suunas ja sel hetkel sõitis tramm juba meist mööda. Mees ja poiss ei vahetanud ühtki sõna, kuna poisil olid kõrvaklapid peas nagunii, ning ülikonnas noormees jätkas oma teed. Poiss seisis natuke kohkunud näoga ja ootasime kõrvuti, kuni trammiteest üle mineva ülekäiguraja foor roheliseks läks. 

Ma olin sel hetkel mõlemat – nii hirmunud hirmunud kui positiivselt üllatunud. Poisil jäi reaalselt vaid sekund trammi alla jäämisest puudu, ja kui too meesterahvas poleks õigel hetkel vastassuunast meie poole kõndinud, siis tagajärjed poleks nii ilusad olnud. See oli tolle ülikonnas meesterahva poolt suurepärane tegu. Ta märkas trammi ja poissi ning reageeris äärmiselt kiiresti.

Tunnistan siinjuures ausalt, et ka minul olid kõrvaklapid peas ja mina tagantpoolt lähenevat trammi ei kuulnud ega näinud. Ma tahaksin sellele meesterahvale öelda: «See, mida Sa täna tegid, oli võib olla üks suurimaid heategusid. Sa päästsid täna oma kiire käitumisega täiesti võõra väikese inimese elu ja ma julgen uskuda, et Sulle on tänulikud väga paljud inimesed, sealhulgas ka mina. Aitäh Sulle!»

Aga, Eesti rahvas, ei ole me kõik nii kibestunud ja ignorantsed midagi. Pöörake tähelepanu inimestele enda ümber ja olge hoolivad! Usun, et meie seas on palju häid ja tähelepanelikke, abivalmis inimesi!

Eks sellest loost leiab ka teisegi moraali, et kõrvaklapid peas liigeldes tuleb olla väga ettevaatlik. Meil kõigil, mitte ainult lastel.