Euroopa IT-ameti juht: jutud Schengeni surmast on ennatlikud

Schengeni silt. Foto: Virginia Mayo/AP

Kuigi viimasel ajal on paljud muutunud Schengeni tuleviku suhtes pessimistlikumaks ja ennustavad piiride tagasitulekut Euroopasse, on Euroopa Liidu agentuuri eu-LISA ehk IT-ameti juht Krum Garkov intervjuus Eurokratile positiivne. Ta usub, et Schengen muutub ja areneb, kuid ära ei kao.

Eurokrati lugejad on ilmselt teadlikud, et Eestis tegutseb Euroopa Liidu agentuur eu-LISA ehk IT-amet. Mida eu-LISA täpsemalt teeb ja miks on seda vaja?

Meie asutus toetab tehnoloogia abil liikmesriike ja nende jõupingutusi, et Euroopa Liit oleks turvalisem, aga samas avatud. Viimaste aastakümnete jooksul on piirivalve ja Eli- siseste piiride kontrollimine teinud läbi suure muutuse. Kunagi tähendas piirivalve kõrget müüri ja selle taga piirivalvureid, kes seda müüri valvasid. Praegu on olukord täiesti erinev: piiri turvamine ja immigratsiooni jälgimine toetuvad infole ning info vahetamisele teiste osapooltega. Tuleb olla ettevaatav, suhelda partneritega. Vastasel juhul riskid sellega, et pahalased lähevad arengus sinust ette, muutuvad osavamaks ja hakkavad ohustama ELi kodanike turvalisust, nagu me nägime näiteks märtsis Brüsselis. Olen kindel, et eu-LISA tähtsus ELis kasvab lähitulevikus veelgi.

Need rünnakud šokeerisid meid kõiki. Eriti seepärast, et rünnakute korraldajad olid ELi kodanikud, eurooplased. Te mainisite väliseid ohte, kuid oht ähvardab meid ka seestpoolt. Kas eu-LISA tegeleb ka selle valdkonnaga?

On fakt, et ründajad olid Euroopa Liidu kodanikud, aga tegelikult pole sel väga vahet, sest liikmesriigid peavad saama võimalikult operatiivselt vahetada infot nii nende inimeste kohta, kes on ELi kodanikud, kui ka mittekodanike kohta. Võtame näiteks [sõjakolletesse siirduvad] välisvõitlejad. Liikmesriigid peavad selliste inimeste kohta infot jagama olenemata sellest, millise riigi kodanikud nad on, ning IT-süsteemidel on selles osas võtmeroll.

Kuidas on Brüsseli rünnakud, aga ka eelmise aasta Pariisi rünnakud mõjutanud eu-LISA tööd? 

Viimase paari aasta jooksul on kasvanud vajadus meie teenuste järele ning meil on nüüd rohkem ülesandeid. Juhindume oma töös muu hulgas kahest olulisest dokumendist: Euroopa rände tegevuskavast ja Euroopa julgeoleku tegevuskavast, mis panevad paika suurema osa meie prioriteetidest. Töötame tihedas koostöös teiste ametitega, näiteks Frontexiga, et paremini aru saada, mida liikmesriigid immigratsioonikriisi valguses vajavad. Püüame leida efektiivsemaid viise, kuidas Kreekas sisserändajaid registreerida. Töötame pidevalt selle nimel, et parandada sisserändajate registreerimiseks kasutatava süsteemi Eurodac töövõimet.

Eelmisel aastal viisime edukalt lõpuni viisainfosüsteemi (VIS) kasutuselevõtu Schengeni ala riikide konsulaatides üle kogu maailma. VIS on ELi viisapoliitika oluline tööriist. See on oluline samm migratsioonikriisi eduka lahendamise poole − et luua kanalid, mis on legaalsed ja kättesaadavamad kui alternatiivsed ja ebaseaduslikud viisid Euroopasse jõudmiseks, mida pakuvad inimkaubitsejad.

Sisejulgeoleku mõttes oleme viimastel aastatel parandanud süsteeme, nt Schengeni infosüsteemi (SIS II), et pakkuda paremaid tööriistu selleks, et liikmesriigid saaksid teha koostööd välisvõitlejate paremaks tabamiseks või tegutsemiseks olukordades, mida nägime Brüsselis ja Pariisis.

Migratsiooni puhul on ilmselge, et peame vaatama üle praegu kasutatavad tehnoloogilised lahendused. Nüüd on õige aeg üleeuroopalisi süsteeme edasi arendada ja nende võimalusi täiendada. See, mis juhtus Brüsselis ja Pariisis, näitas taas, et julgeolek ei ole enam ühe riigi siseasi. Meil on vaja teha ühiseid jõupingutusi. Julgeolek on äärmiselt sõltuv infost, seega muutub üha kiirem teabe vahetamine aina olulisemaks.

Tänapäeval on mobiilitehnoloogia väga arenenud ja kui seda õigesti ära kasutada, siis saame muuta politseinike töö tänavatel ja immigratsiooniametnike töö piiridel palju tõhusamaks, andes neile ligipääsu infole, mida nad vajavad õigete otsuste tegemiseks.

Kas see ei kõla mitte, nagu liiguksime politseiriigi suunas?

Ei, üldse mitte. Räägime ikkagi infost, mida ametnikel on oma töös vaja teada. Näiteks pärast Pariisi rünnakuid saime teada, et Prantsusmaa politsei pidas kinni mehe, kes oli rünnakute korraldamises peamine kahtlusalune, ja siis lasti ta vabaks. Lihtsalt seetõttu, et politseil oli sel hetkel võimalik kontrollida vaid tema isikut tõendavat dokumenti. See inimene oli aga Schengeni infosüsteemis registreeritud kui välisvõitleja, kui inimene, kes on võidelnud Süürias ja toetab Islamiriiki.

Kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui politsei oleks saanud teha ühe väga lihtsa asja − kontrollida kohapeal, kas see inimene on registreeritud Schengeni infosüsteemis või mitte. See ei ole politseiriik ega Suur Vend, vaid lihtne otsing, millele saadab süsteem kohe „jah“ või „ei“ vastuse, mille põhjal oleks saanud vältida seda, mis juhtus hiljem, kui see inimene kõndis neli kuud Euroopas vabalt ringi ja võib-olla korraldas uusi terrorirünnakuid Brüsselis.

Me räägime ligipääsust infole, mida on vaja teada, mitte meelelahutuseks info vaatamisest andmebaasidest või kellegi jälgimiseks. See on täiesti erinev! Ma saan teie murest aru, aga tänapäeva tehnoloogia pakub siiski rohkem võimalusi turvatunde kasvatamiseks kui selle ohustamiseks.

Viimase pooleteise aasta sündmuste valguses on olnud palju juttu võimalusest, et Schengen kaob.

Ma ei usu seda. Schengen on üks ELi suurimatest saavutustest. Mitte kusagilt mujalt ei leia sellist riikide gruppi, kus pole piire ning inimeste ja kaupade vaba liikumine on nii hästi arenenud. See on ELi väga oluline konkurentsieelis. Ma ei usu, et Euroopa on valmis sellest loobuma.

Euroopa Komisjon tuli hiljuti välja uuringuga, kus pakuti, et Schengeni kaotamise kulu võib aastas olla vähemalt 5 miljardit eurot. Igal aastal. Ja need olid ainult otsesed kulud. Keegi ei suuda ennustada, kui suured võiksid olla kaudsed kulud. Schengeni kadumine oleks Euroopale suur majanduslik kaotus. Seega ma tõesti usun, et Schengen ei kao kuhugi.

Jah, meil on praegu raske aeg. Jah, meid ootab ees palju proovikivisid. Samas näeme, et Schengen kohaneb. Võib-olla ei ole kohanemine nii kiire, kui osa inimesi tahaks näha, aga see ei tähenda, et Schengen kaob.

Mida te selle all silmas peate? Kuidas Schengen uute oludega kohaneb?

Vaadake näiteks seda, kuidas tegeleme rändega – erinevalt aasta-poolteise tagusest olukorrast panustavad liikmesriigid, Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid süstemaatiliselt uute lahenduste leidmisse. Näeme, kuidas varjupaigapoliitika areneb; viis, kuidas migratsiooniga tegeletakse, areneb. Näeme muutusi piiride valvamises, näiteks on tehtud ettepanek luua ühine Schengeni piirivalve. See on hea näide, kuidas Schengen areneb.

Aga Schengen on väga keeruline organism ja kahjuks on võimatu paljusid asju ennustada, kas või sedasama sisserändajate lainet, mida eelmisel aastal nägime, või teisi sündmusi, näiteks Brüsselis ja Pariisis juhtunut. Saame ainult püüda olla paremini valmis sellistes olukordades reageerimiseks.

Paljud näikse siiski olevat arvamusel, et piirid tulevad Euroopasse tagasi – et peame hakkama rohkem oma passe näitama.

Schengeni välispiiridel võib-olla tõesti. Praegu arutatakse, kas oleks vaja ELi välispiiridel süstemaatiliselt kontrollida ELi kodanikke. Usun, et need arutelud on praegu lõppjärgus. Võib tõesti juhtuda, et ELi välispiiridele tuleb rohkem passikontrolle ka ELi kodanikele, mis on samuti üks viise, kuidas Schengen areneb, et pakkuda suuremat turvalisust inimestele, kes elavad Schengeni alal. Praegu ei pea Schengeni ala riikide kodanikud süstemaatilist piirikontrolli läbima. Ilmselt oli see üks võimalik viis, kuidas need, kes korraldasid Pariisi või Brüsseli rünnakuid, sisenesid Euroopasse − nad ületasid piiri Euroopa passiga. Peame leidma võimalusi, kuidas selliseid olukordi vältida. 

Teine variant oleks sulgeda piirid, ehitada tarad. See oleks suur viga. Ma ei usu, et piiride sulgemine aitaks leida lahendused raskustele, mis praegu meie ees seisavad.

Kui tarade ehitamine pole lahendus, siis mis on?

Lahendus on pakkuda ametlikke Euroopasse tulemise viise, mis on atraktiivsemad ja lihtsamini ligipääsetavad kui need kanalid, mida varjupaigataotlejad praegu kasutavad. Hiljuti Türgiga sõlmitud leping on samm selles suunas. Eks näis, kuidas see tööle hakkab, aga mõte on viia inimesteni teadmine, et legaalsel viisil Euroopasse tulijad on teretulnud ja saame nende eest hoolitseda, aga me ei saa hoolitseda nende eest, kes kasutavad ebaseaduslikke teid ja smugeldajate abi.

Kas teile ei tundu, et inimesed kipuvad unustama, et Schengen ei tähenda ainult seda, et piiril ei tule passi näidata?

Jah, ma olen nõus, et inimesed näikse sageli arvavat, et Schengen on tarbekaup. Keegi ei küsi piiril passi, keegi ei taha su passi praegu näha ka siis, kui sõidad EList välja. Meie asutusele on Schengen osa igapäevaelust. Oleme üks Schengeni tugisammastest, mis iga päev tegeleb sellega, et Schengen töötaks nii, nagu ta peaks töötama. Kui kujutame ette Euroopat ilma Schengenita, siis võib-olla tõesti peame mõtlema sellele, et peaksime hakkama tegema midagi muud.