/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
«Oi, tere Siiri!» kõlab ülevoolavalt innukas tervitus telefonist. See ei ole mu parim sõbranna ega hea sugulane, vaid müügiagent. Järjekordne pähemäärimiskatse paneb pead murdma selle üle, kas Eestis on mõni amet või teadjamees, kes oskaks leida võimaluse nendest kõnedest pääsemiseks.
Tegelikult on meil sellised nõuandjad täiesti olemas. Tegin ühe kõne andmekaitseinspektsiooni ja teise rahvastikuregistri andmevarasse ning vastused olidki käes.
Järgmine kord, kui telefonimüüja taas rõõmsa tervitusega juttu alustab, tuleb talle vastata küsimusega «Kust te mu andmed saite?». Lisaks on tal kohustus avaldada see, millist infot ta minu kohta valdab ning minu palve peale tuleb tal minu andmed ja kontaktid oma registrist kustutada.
Kui kõik see ei ole ühe lihtsa telefonimüüja võimete piires, võib talt paluda kontakti, kellele neid küsimusi ja nõudmisi esitada. Õiguslik alus on selleks andmekaitse kinnitusel inimesel igatahes olemas.
Teise hea näpunäite sain rahvastikuregistri andmevarast. Andmevara on nimelt see asutus, mis kaupleb Eesti inimeste andmetega. Kui ettevõtjal tekib vajadus inimeste kontaktide vms järele ja siseministeerium selleks loa annab, siis annab andmevara teatud tasu eest nõutud info ettevõtte käsutusse.
Samas on inimesel õigus nõuda, et tema kohta käivat teavet välja ei antaks. Selleks tuleb andmevara e-posti aadressile teenus[ät]andmevara.ee saata vabas vormis taotlus, millele on lisatud ka allkiri, ja paluda, et näiteks reklaami eesmärgil kontakte nõutavale firmale andmeid välja ei anta.
Siiski tuleb lõpetuseks märkida, et need õpetused on puhtalt teoreetilised ja ma ei saa anda garantiid, et need ka töötavad. On ju meie riigis hulk asju, mis on teoorias võimalikud, kuid praktikas mitte.