USA jogurtikuningas: maailm tuleb kõigile turvaliseks teha

Hamdi Ulukaya. Foto: Raigo Pajula / AFP / Scanpix

Tallinn Music Weeki korraldatud Creativity for Change Forumil osales USA juhtiva jogurtiettevõtte Chobani asutaja ja tegevjuht Hamdi Ulukaya, kes eelmisel aastal liitus Warren Buffeti ja Bill Gates’i algatatud «The Giving Pledge» kampaaniaga, annetades suure osa oma isiklikust varast, vähemalt 700 miljonit dollarit, põgenikekriisi lahendamiseks.

Selleks algatas Ulukaya sihtasutuse Tent.org, mis keskendub põgenikele ja ümberasustatud inimestele toe, partnerluse ja abi pakkumisele läbi ettevõtete ja innovatsiooni kaasamise.

Mis tõukas teid põgenikekriisiga tegelema?

Kuulsin, mis juhtus Yazidi tüdrukutega pärast ISISe rünnakut Kobanis. See oli minu jaoks äratuskell. Tundsin, et pean midagi tegema.

Uurisin ja otsisin, mida saaks teha, läksin Genfi UNHCRi ja esimese asjana ütlesin, et siin on raha, ehitame kiiresti paar laagrit, sest nad liikusid mägedesse, talv oli tulemas, oli vaja kiiresti reageerida.

See oli esimene samm, aga see oli muidugi vaid piisk ookeanis. See ajendas mind edasi uurima ja siis sain aru, et on vaja teha midagi süstemaatilist. Algatasin Tent.org-i ja ütlesin, et kõik, mis olen ehitanud ja millel on rahaline väärtus, luban anda tagasi inimkonnale, eriti põgenikekriisi lahendamiseks.

Tent on juba kaasanud tuntud ettevõtteid nagu Linkedin, Mastercard, UPS ja teised. Miks on vaja sellist erainitsiatiivi?

Me ei saa selles kriisis loota ainult valitsuste ja abiorganisatsioonide peale. Peame kaasama ettevõtjad ja maailmamuutjad, sundima neid tegema õigeid otsuseid, et lahendada seda suurimat humanitaarset kriisi, mis me kunagi näinud oleme. Kui me sellega hakkama saame, on maailm parem koht kõigi jaoks.

Meil on vaja uuendada. Me tegeleme selle probleemiga kasutades tööriistu ja organisatioone, mis pärinevad 1940ndatest aastatest. Seda süsteemi ei ole uuendatud. Me peame muutma viisi, kuidas põgenikekriisiga tegeleda, peame sellesse teemasse tooma sisse innovatsiooni.

Kogu protseduur – kuidas nad vastu võetakse, kuidas laagrid üles ehitatud on, kuidas toimub registreerimine, kuidas neid integreerida uude ühiskonda. Mis on need kaasaegsed tööriistad, mida saaksime kasutada, et see kõik oleks inimlikum ja kiirem?

Väga kiiresti, kui Tent.org-i alustasime, saime aru, et just sinna peab kiiresti sekkuma. Korraldasime võistluse, et anda seemneraha kahekümnele startupile, kes pakuvad teostatavaid lahendusi põgenike teekonna eri etappide jaoks. Et tehnoloogia ja innovatsioon muudaks ja kaasajastaks kogu seda süsteemi, nii nagu see on toimunud paljudel elualadel.

ÜRO ja UNHCR on teid kõrgelt tunnustanud oma senise panuse eest, ometi olete nende organisatsioonide tegevuse suhtes väga kriitiline?

ÜRO peaks tegutsema, aga ma ei ole ammu näinud sellist nõrkust. Olin sel nädalal Genfis - koosolekud ja kohtumised kogu päeva ilusates ruumides ja kui ma lõpuks küsisin, mis kogu selle päeva tulemus oli, siis oli see lihtsalt piinlik. Selline ressursi raiskamine.

Ametnikud tulevad kaheks päevaks üle maailma kokku kogu oma nõunike ja abidega ja see on siis tulemus! See on talumatu.

ÜRO kui sellise idee ja eesmärk on õiged, aga see on tänaseks mittefunktsioneeriv, liiga bürokraatlik. ÜRO ei ole kunagi olnud nii tähtis ja samas nii mittefunktsioneeriv.

Tent.org-iga liitunud ettevõtete esimene küsimus oli: tahan aidata, tahan pakkuda oma oskusi, aga põrkun vastu seina. Niipea, kui hakkame suhtlema ÜRO või abiorganisatsioonidega, kes teemaga tegelevad, saame aru, et me ei uju lihtsalt samal lainel.

Sai selgeks, et ka seda tuleb muuta. Mina üksikisikuna seda ei suuda, aga kui meid on koos juba sada ettevõtet, saame häält teha. Tahame, et meiega räägitaks samal lainel.

Ja reaktsioon on olnud üllatavalt hea. Kõik ütlevad, et on seda ammu oodanud ja tahavad koostööd teha. Meie plaan on, et kui kriitiline mass ettevõtteid on pardal, tekib keskne infrastruktuur, mis aitab suhelda ÜRO ja suurte abiorganisatsioonidega. Selle kaudu loodame muuta viisi, kuidas nemad tegutsevad.

Olete võtnud oma tehasesse tööle põgenikke, mis kogemuse see on andnud?

Meie tehasest New Berlinis mõnikümmend miili eemal asub põgenikekeskus, mille asukatel oli raskusi töö leidmisega. Läksin sinna meie ettevõtte teisel tegevusaastal. Ütlesin, et tahaksin neid inimesi tööle võtta.

Põgenikekeskuse juhataja ei suutnud seda uskuda, sest seni ei olnud tal õnnestunud ettevõtteid veenda põgenikke palkama. Ta ütles, et nad on äsja saabunud ega oska eriti inglise keelt. Ma vastasin: palkame tõlgid. Ta ütles, et neil ei ole ju autosid, et tööle sõita. Ma vastasin: korraldame transpordi.

Tänase seisuga on kolmandik meie töötajatest põgenikud. See on nii juba mitmeid aastaid, ammu enne kui see suur kriis algas. Pean ütlema, et need sõprused, mis on selle ajaga inimeste vahel tekkinud, need ühised lood ja elamused, on meile kõigile silmiavav kogemus. Kogu selle aja jooksul ei ole olnud ühtegi intsidenti.

Toetasime ka miinimumpalga initsiatiivi, mille New York otsustas kehtestada just täna (1. aprillil). Miks on tähtis tõsta miinimumpalka seitsme dollari pealt 15 dollarile? Põgenike palkamine ei tohi tähendada madalamaid palkasid. Neile on vaja tagada võrdsed võimalused, sest nemad toovad kaasa ellujäämise vaimu.

Käisin Lesbosel, kuhu saabusid põgenikud paatidega Türgist. Nägin inimesi, kes olid just selle õuduse üle elanud. Ettevõtjana teen ma iga päev otsuseid – toon turule uue toote, teen turundusotsuseid jms. Kui teen vale otsuse, kaotan raha või turuosa. Kui teen õige otsuse, võidan.

Seal aga olid inimesed – mehed ja naised, kes tegid otsuse minna merele. Kui nad teevad vale otsuse, võivad nad kaotada oma lapsed, oma elu. Kui see inimene teeb otsuse, tähendab see elu või surma. Nüüd, viiekuuse poja isana tunnen ma veel paremini, mida see tähendab. See inimene seal tegi otsuse, ta jättis kõik maha, ta jäi ellu. Tema jaoks on tähtsaim hakkama saada, ehitada uus elu endale ja oma perele.

Kujutage ette, kui sellele inimesele anda võimalus oma elu üles ehitada. Kui tänulik ta on, kui keegi talle ukse avab ja võimaluse annab. Chobani on selle läbi teinud ja sellest võitnud, mina olen sellest võitnud. Mitte selles mõttes, et palkasin inimesed ja teenisin kasumit, vaid selles mõttes, et tõstsin sellega standardeid ja meie kõigi vaimu.

Euroopa on mures, et põgenikega koos jõuavad siia suured sotsiaalsed probleemid ja terrorism. Kuidas sellega toime tulla?

Ma küsiks siis, mis juhtub, kui me neid ei aita? On inimesi, kes on elanud põgenikelaagrites 17 aastat. Ma olen seal käinud. Seal on puudus haridusest, puudus lootusest. Põhivajadused ei saa rahuldatud.

Kui sa elad seal laagris ja kogu maailm vaatab pealt, nautides ise samal ajal oma vabadust ja head elu, siis kasvad üles vihaga. Ja mis siis juhtub? Kui see viha satub valede inimeste mõju alla, muutub see kõik veel hullemate probleemide inkubaatoriks.

Tänu tehnoloogiale on maailm muutunud väga väikeseks, piire enam ei ole. Informatsioon liigub vabalt. Probleemid liiguvad samuti vabalt. Me elame ühes maailmas. Me kas teeme selle koos paremaks meie kõigi jaoks, või kellelgi meist ei ole enam turvaline.

Me peame põgenikud ümbersildistama. 1930-40ndate põgenike kaubamärk oli keegi, kes toob innovatsiooni, teadust, töökust. Tänane kaubamärk «põgenik» tähendab probleeme ja pomme. Me peame eristama terroristid nendest, keda terroriseeritakse. See on see põhjus, miks nad põgenesid: sest neid terroriseeriti.

Me peame inimestele, kes tulevad uude ühiskonda, selgitama, et integratsioon on kahesuunaline. Seda saab kõige paremini teha keegi minusugune, ise immigrant või põgenik.

Ma võin avada oma kodu ja kedagi vastu võtta, aga kui tulijal ei ole õige suhtumine, siis see ei tööta. Algus on kindlasti raske, aga see on võimalik. Teine põlvkond on see, kes saab edukaks. Meil töötab üks naine Nepaalist, kelle tütar sai sisse Yale’i ülikooli. Kogu ettevõte tähistas seda. Tema jaoks olid kõik läbielamised ja kannatused seda väärt, sest ta tütar on jõudnud tippülikooli.

Mida saaks igaüks meist teha?

Need on lihtsad asjad: kui sul on raha, anna raha, kui sul on aega, anna aega, kui sul on hääl, ja meil kõigil on, tee häält. Me kõik saame selle kohta midagi öelda. Hääl ei ole kunagi olnud nii oluline. Kui saame tuua teisi hääli enda oma juurde, saame luua uue mõtteviisi, et selle olukorraga ei pea leppima.

Meil on väga suur vajadus hääle järele. See viib uute asjadeni. Kõik need hääled sel nädalal siin linnas, kes tahavad status quole väljakutse esitada, on mind väga inspireerinud.

Kui me ei tee midagi ja see kriis jätkub, kogu see lein ja kannatus meie endi silmade ees, siis kaotame oma humaansuse, oma lootuse ja oma tuleviku. Me võlgneme seda oma lastele ja lastelastele. Olles siin Tallinnas ja suheldes muusikute, ettevõtjate, teie presidendiga, olen lootusrikkam kui siia tulles.