/nginx/o/2016/04/29/5318091t1he5ef.jpg)
Tallinnas Järve ja Mustamäe piiril tagasihoidlikus hoones tegutseva rehvivahetuse naabriks on seadnud end keskkonda esmapilgul kapitaalselt sobimatu seltskond. Otsatute kaablikeerdude, arusaamatu kujuga metalljurakate, mikroskeemide ja torude vahele on surunud end rühm kõrgelt haritud insenere.
Hoone seinale on kinnitatud tahvel nimega Flydog ning siin valmivad täpsuselt ja leidlikkuselt maailma absoluutsesse tippu kuuluvad mereseiresüsteemid. Need tõotavad kokku hoida meeletult merel loksumise töötunde ning muuta meie teadmisi ja ennustusi merevees toimuvast reaalajas võrratult nüüdisaegsemaks.
«Alustasime eksperimentaalsetest tootearendusprojektidest Eestis, Rootsis ja Norras. Tegime näiteks tuulegeneraatori prototüübi Eestisse ja käimisroboti lahenduse Norrasse. Kuid teadsime algusest peale, et tahame välja jõuda oma tooteni,» rääkis ettevõtte üks asutajatest Andri Laidre (33).
Üsna pea jõuti koos partner Karl Venega (32) just merenduseni, kuna see tundus valdkonnana, mis paistis olevat nii traditsioonides kinni, et suurt innovatsiooni pole ammu toimunud. Samas liigub seal suur raha, tundus, et sellesse tasub panustada.
«Oma esimese müügi tegime ära nii, et läksime Karliga koos Soome, joonistasime seal A4-paberile mõõtesüsteemi ja ütlesime, et andke meile 50 protsenti ettemaksu ja kuue kuu pärast on teil see asi olemas. Andsid, ja oli olemas,» kirjeldas Laidre oma esimesi samme mereuurimise tehnoloogiate loomise valdkonnas.
Soomes vajas toona lahendamist ühe tuumajaama küsimus, kuidas mõjutab sellest merre lastav jahutusvesi merekeskkonda – mis kihtidesse see jääb ja mis sellega kaasneb. Edasi läks kõik juba üsna loogilist teed.
Mõõteandmed reaalajas
Merekeskkonnast andmete saamine on väga kallis tegevus. Selleks et sealt midagi kätte saada, tuleb võtta meeskond, panna see laevale ja sõita merele. Seal omakorda andurid vette visata, proovid võtta ja tagasi tulla.
Vägagi tihti mõõdetavateks andmeteks on näiteks vee soolsus, temperatuur, hapnikusisaldus, klorofülli kontsentratsioon ja hägusus. Veelgi keerulisemaks ja vaevalisemaks teeb mõõtmise see, et kõiki neid näitajaid tuleb mõõta eri sügavustel – pinnakihis, kümne meetri sügavusel, saja meetri sügavusel.
Mida tegi Flydog? Pani kõik need andurid merel tööle iseseisvalt, ühendades need kaabli abil mehhanismiga, mis andureid sügavustesse ja tagasi liigutavad. Kuna poid asuvad merekaugustes, siis sai poi külge päikesepaneelid. Lisaks mobiilsidepõhine ühendus maapealsete serveritele andmete edastamiseks.
Tulemus oli see, et mereveest saadavate andmete hulk ja väärtus kasvas tohutult – hetkeseisu fikseerimise asemel hakkasid mõõteandmed liikuma asutustesse pidevalt ja reaalajas. Tekkis võimalus ülikiirelt tuvastada mis iganes anomaaliaid – olgu selleks või mingis merekihis vetikate vohamise ülikiire avastamine, selle põhjuste analüüsimine ning tulevane prognoosimine.
Enam ei olnud vaja käia iga päev laevaga merel ja kulutada sellele aega, kütust ja inimeste töötunde. Ainuüksi üks selline sõit merele võib maksta ligi 4000 eurot.
«Inimeste töö ei kao samas uuenduste lainel mitte kuskile, küll aga muutub see töö targemaks – tekib suurem vajadus inimeste järele, kes suudavad andmeid analüüsida ning oskavad nende põhjal järeldusi ja prognoose teha,» selgitas Laidre.
Keeruline allveerobot
Flydog ise leiutab ja laseb valmistada inimesesuuruste poide juures sisuliselt kõik peale sensorite – kogu projekteerimine, mehaanika. Poide «ajud», maapealsete serverite tarkvaraarendused ja kasutajaliidesed tehakse päris oma pea ja kätega.
Flydogi eritellimusi täidavad ettevõtted üle kogu maailma – päikesepaneelid ja elektroonika tulevad Saksamaalt, kaablid Suurbritanniast, erisidurid Itaaliast, osa elektroonikat Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest, ujukid Austraaliast, mõned materjalid Norrast.
Nende detailide leidmiseks on tulnud käia kõigil maailma suurematel okeaaniaalastel messidel ja konverentsidel, viia läbi üüratult testimisi. Kusjuures hetkel on valmimas alles neljas veepealne poi, ühe sellise hind võib jääda 100 000 euro kanti.
Valmis sai juba ka aasta ringi kasutatav lahendus, mis on eriti oluline Läänemere tingimustes. Tegemist on keerulise allveerobotiga, mis loodud töötama saja meetri sügavusel merepõhjas.
Seadme paigaldas selle tellija ja kasutaja, Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituut Keri saarest kolme kilomeetri kaugusele 110 meetri sügavusele. Jaam kerib põhjast andureid pinnale, tehes samal ajal mõõtmisi. Nii saadakse kätte info kogu vertikaalse veesamba ulatuses.
Selliseid mõõtmisi tehakse mitu korda päevas ja nii on võimalik jälgida pidevalt muutuvaid protsesse eri sügavusel. Kogutud info saadetakse merepõhjast reaalajas üle merekaabli Keri saarele, kust see omakorda jõuab meresüsteemide instituudi serveritesse.
Seade on ainulaadne ja võimaldab mõõtmisi teha aasta ringi, näiteks ka siis, kui merd katab jää. Selle seadme kogutud infot kombineeritakse ka muude seireseadmete infoga. Näiteks kogub MSI infot veel autonoomsete glaiderite ja Tallinna-Helsingi liinilaevade peale paigutatud anduritega. Kogu infot kombineerides on võimalik jälgida merekeskkonnas toimuvaid keerulisi protsesse nii ajas kui ka ruumis.
Et andureid kätte saada, on lahendus varustatud päästikuga, mis kindla sagedusega signaali peale kogu seadme põhjast lahti laseb.
Flydogil on maailmas vaid kaks-kolm konkurenti, kuid eestlaste tooted on uudsemate lahendustega, universaalsemad ja ka soodsamad. Viimase kolme aasta jooksul on investeeritud suuresti süsteemide arendamisse. Nüüd tahetakse panustada rohkem müügile ja keskenduda valmislahenduste kordustootmisele.
Seni veel mikroettevõte
Kogu maailm liigub keskkonnatingimuste jälgimise automaatsemaks muutumise suunas. Seega ei tasuks imestada, kui juba mõne aasta pärast edastavad vee kvaliteedi kohta keskkonnateenistustele andmeid needsamad poid, mis näiteks sinivetikate vohamise all vaevlevas Harku järves lubatud ujumiskaugust tähistavad.
Kõik sellised poid on loomulikult kantud ka merenavigatsioonikaartidele ja andmebaasidesse. Sellele vaatamata sõitis mõne aasta eest ühele poile sisse NATO laev, hiljem ühele poile ka kalatraal.
Flydog pole aga kaugeltki tavaline start-up-ettevõte, mis juba idee tasandil investorite raha kogub.
«Me pole veel kaasanud investorite raha. Euroopa investorid otsivad suure riskiga, kiiret ja suure potentsiaaliga tulu, kuid meie valdkonnas on seda raske teha, kuna arendusperiood on pikk ja prototüübist valmis lahenduseni võib kuluda mitu aastat. Tuleb üle elada näiteks talveperioodid ja testida saab vaid suvel,» selgitas Laidre. «Oleme tegelikult mikroettevõte – hetkel on meeskonnas vaid viis inimest.»
Asutajad ise on Tallinna Tehnikaülikoolis hariduse saanud mehaanikainsenerid, ka nende esimene töökoht oli inseneriamet ülikoolis. Meeste peas on juba haudumas järgmised ideed – kuidas asuda näiteks reaalajas mõõtma linnade reoveesüsteemides toimuvat.
Keskkonnateemad ja rohetehnoloogia on Eestiga seoses kusjuures üha enam pildile tulemas. Näiteks toimub sel aastal Eestis Euroopa suurim rohetehnoloogia konkurss ClimateLaunchpad. ClimateLaunchpad avas ka Eestis taotlusvooru, mille tähtaeg on 3. juunil ja oodatud on nii üksikisikud kui meeskonnad, kuid ka eel- ja idufirma faasis olevad kuni kahe aasta vanused ettevõtted, kellel on idee kliimamuutuste või keskkonnaprobleemidega tegelemiseks. Peaauhinnaks on pääs Climate-KIC ärikiirendisse koos 90 000 euro suuruse stardikapitaliga idee elluviimiseks. Konkursile saab registreerida saab veebilehel: www.climatelaunchpad.org
Flydog Solutions OÜ
Auhinnad:
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)