Lugejad kurdavad: kogemused turvameestega on valdavalt ebameeldivad

Turvakaamera. Foto: Panther Media/Scanpix

Hiljutine lugu abielupaarist, kes lasi end turvameeste käitumisest väga häirida, puudutas paljusid inimesi ning pani neid elavalt oma kogemusi jagama.

Näiteks kirjutas üks mees, et kord Eha keskuse Maximasse sammudes nägi ta juba eemalt, et kassades on pikad järjekorrad ning otsustas ümber, et ei lähegi sinna sisseoste tegema. «Pöörasin ümber, et hoonest väljuda ja korraga tuleb turvamees vastu - tulge kaasa! Ma rääkisin talle nii eesti kui vene keeles, et ma ei käinud poes, ma pole kassadest läbi läinud, aga näis, et see jutt tekitas temas veelgi rohkem kahtlust. Pidin minema temaga kaasa poe taharuumi ja näitama, et jope põues midagi peidus ei ole,» kirjeldas ta.

Veel meenutas üks mees juhust, mil ta läks ehituspoodi kahte pisikest jubinat ostma. «Sain need välja valitud ja siis tuli meelde, et kolmandat on ka veel vaja, aga see oli suurem ning pidin seda kahe käega katsuma, et kas sobib. Panin hetkeks väiksed tarvikud tagataskusse, et kolmandat näppida ja kui olin sobiva leidnud, siis võtsin taskust teised välja ning suundusin kassasse. Turvamees juba ootas kassa juures ja pärast maksmist käsutas kohe turvaruumi – põhjendatud palve. Näitasin tšeki ja kaubad ette, kuid ta lasi veel taskud ja õlakoti lauale tühjaks kallata. Muuseas need «varastatud» tarvikud maksavad umbes 1,5 eurot tükk,» avaldas ta.

Naine kirjeldas hiljutist juhtumit Tondi Selveris. Pärast iseteeninduskassas ostude eest tasumist ja kauba kokkupakkimist pidasid turvamehed ta kinni ja palusid ostutšekki näidata. Naise väitel pidi ta keset poepõrandat oma asjad laiali laotama, sest väidetavalt ei olnud ta osasid oste iseteeninduspuldis registreerinud. Hiljem turvafirma poole pöördudes vastati sealt, et  teguviis oli korrektne.

«Meid peeti ka kord Rimis kinni. Mees maksis kassas ja me lapsega hakkasime väljuma. Ma ise ei saanud arugi, et midagi piiksuma ajasime. Tuli naistöötaja ja hakkas uurima, mis meil käru all on. Lõpuks pidin kõik käru all olevad kotid läbi piiksutama. Selgus, et piiksub hoopis lapse jalanõu. Müüja uuris tossu oma viis minutit ning rahvas jõllitas, silmad punnis. Lõpuks sain siis selgeks tehtud, et me ei ürita lapse tossu abil Rimit tühjaks röövida - ei öeldud meile vabandust või head aegagi. Kord pidime samade tossudega minema Rakvere Rimisse ning unustasime ära, et need piiksuma hakkavad. Turvamees tuli kohale ja ma näitasin talle, et lapse jalanõu toss piiksub. Ta pakkus lahkelt, et võib uurida, kas saab nende süsteemiga selle koodi maha võtta. Kahjuks ei saanud, aga meiega oldi väga viisakad ja sõbralikud,» rääkis naine.

Veel avaldas neiu, et mõni aasta tagasi pidas turvamees ta kinni Tartu Anne Selveris ning väitis, et ta pani kotti mingi ehte - ehted, mida ta varem vaatas, olid aga ühe kuni kolme euro väärtuses. «Kümme korda vaatasid ja loomulikult midagi polnud. Siis kutsus turvamees vist mingi ülema ja tema vähemalt sai aru, et see oli hoopis minu telefoniümbris, mis sätendas. Kui ma olin eheteriiuli juures, helises telefon ning kõne lõpus panin loomulikult telefoni kotti ning nüüd nõudsid turvamehed ehet, mis sätendab...,» kirjeldas ta.

«Ostsin Säästumarketist kella ning panin kodus patareid sisse, kuid käima see ei läinud. Läksin poodi tagasi, võttes kaasa ka ostutšeki. Teenindaja nägi tükk aega vaeva, kuid kella ta lõpuks käima sai. Ostsin veel kaupa ja hakkasin maksma, kui minu juurde tuli turvamees ja ütles, et jätsin kella eest maksmata. Poes oli palju rahvast ja kõik vaatasid mind kui varast. Esitasin turvamehele ostutšeki, aga ta mõnitas edasi. Koju tagasi jõudes helistasin kohe turvafirmasse, rääkisin juhtunust ning pärast seda ma enam noormeest Säästumarketis tööl ei näinud,» jagas mees veel oma kogemust.