Türgi külge köidetud: malbe Merkel ja noriv Erdoğan

Angela Merkel. Foto: AP/Scanpix

Poliitikute ameti osaks on etendada head läbisaamist isikutega, keda nad silmaotsaski ei salli. Kuid mingil hetkel võib kogu see koogutamine bumerangina tagasi lennata ning jätta juhist mulje, et ta ei julge seista oma tõekspidamiste eest.

Läinud nädalavahetusel Türgi ja Süüria piiril viibinud Angela Merkeli kõlav kiitus Türgile kujutab endast värskeimat näidet sellest, kuivõrd kaugele on kantsler valmis minema, et hoida purunemast Euroopa Liidu habrast diili, mille alusel migrante Kreekast Türki saab saata. 

Ükskõik kui kena Merkel ka üritaks olla Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani vastu, teeb viimane selle aga nii raskeks kui vähegi võimalik, kirjutab Financial Times.

Probleemi sügavam olemus peitub Erdoğani ülimas tundlikkuses kõige suhtes, mida ta kogeb solvangu, põlastamise või provotseerimisena. Esimesest hetkest peale on Merkel pidanud taluma inimõiguslaste kriitikat kogu kava kohta ning kahtlusi Türgi turvalisuse osas Kreekast saadetud inimeste jaoks.

Samal ajal aga ähvardavad korduma kippuvad tülid – milles Erdoğani kalduvus kriitikuid diplomaatiliselt või kohtu kaudu käsile võtta vastandub Euroopa Liidus kehtivale sõnavabaduse põhimõttele – juba varjutada pagulaskriisi ennast.

Vaid paar tundi pärast Merkeli Türgist lahkumist laupäeval arreteeriti seal Hollandi ajakirjanik Ebru Umar, kel keelati riigist lahkuda selle eest, et ta oli Twitteris paar korda Erdoğani kritiseerinud.

Samuti on Ankara teadaolevalt esitanud kaebuse Dresdeni sümfoonikute pärast, kelle eurorahadega toimuv kontserdiprojekt puudutab Armeenia genotsiidi.

Lisaks palus Türgi konsulaat Rotterdamis hiljuti, et türklaste rühmitused Hollandis kannaksid ette kõikidest «halvustavatest» märkustest, mida nad Türgi presidendi kohta kuulma juhtuvad.

Türgi-diili arhitekti ja juhtiva kõneisikuna on Merkel kohmakas olukorras, kus tal tuli muuhulgas lubada Saksa prokuröridel tegeleda kohaliku koomiku Jan Böhmermanni kriminaalsüüdistusega, kelle satiiriline luuletus Erdoğani haavas.

Sel nädalavahetusel läks aga asi veelgi hullemaks. Nimelt arreteeriti Türgi saatkonna ees Berliinis Saksa Piraadipartei liider, kes kõnealusest luuletusest lõike tsiteeris. Nüüd on kerkinud päevakorda küsimus: kui mitu silpi antud luuletusest tohib ette lugeda, enne kui on rikutud Saksa seadust?

Kokkuvõtlikult on kantsleril lahendada kaelamurdev mõistatus: olles juba kord oma poliitilise tuleviku Erdoğaniga sidunud, kuidas vältida muutumist viimase apologeediks?