Kaja Koovit: lähedus liidab

Pildil Postimehe majandustoimetuse juhataja Kaja Koovit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Olen viimase kolme nädala jooksul andnud rohkem intervjuusid kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Nii umbes kuraditosina. Seda kõike tänu eurole. Välisajakirjanikud saadavad e-kirju ja helistavad. On neidki, kes ise kohale tulevad ja pikemalt juttu soovivad puhuda. Ju on põnev näha oma silmaga neid hulle, kes vabatahtlikult probleemide puntrasse tikuvad.

Iseenesest on tore, kui keegi meie majanduse ja tegemiste vastu huvi tunneb: me ei olegi väike ja tähtsusetu ääremaa. Nii sõltumatu, et meist ei sõltu mitte midagi. Ja meie meediakriitikuid parafraseerides: kui konnatiigi kirjatsurad peaks justkui olema pealiskaudsed ja küündimatud, siis välismaine majandusajakirjandus pädev ja analüüsiv.

Paraku minu kogemus seda arvamust ei kinnita ja viimaste nädalate jutuajamised teevad nukraks ja nõutuks. Milline on teie esimene mõte seoses euroga? Kas Euroopa ühisrahaga liitumine on teie unistuste täitumine? Kas te kardate, et euro toob hinnatõusu? Mis juhtub siis, kui teie valitsus majanduse toetamise paketid lõpetab? Kas olete rõõmsad, et euro langetab riigivõlakirjade intressi? Need on viis põhiküsimust, mida väikeste variatsioonidega näiteks Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia ajakirjanikud minult on pärinud. Seda küll telefonitsi. Nii et ega ma, käsi piiblil, ei saa vanduda, et helistajad ikka ajakirjanikud olid. Ei tahaks aga hästi uskuda, et keegi ennast selliste kõnedega niisama igavusest lõbustaks.

Kedagi ei huvita, et kroon on euroga kogu aeg seotud olnud. See on ebaoluline.

Keegi ei küsi, milliseid pingutusi me oleme ühisrahaga liitumiseks teinud, kuidas meil on õnnestunud kriisi kiuste oma riigi rahaasjad kontrolli all hoida. Millist hinda on selle eest makstud, kui suur on meie tööpuudus. Ja keegi pole kuulnudki, et erinevalt näiteks Euroopa mootorist Saksamaast Eesti valitsus erinevate pakettidega majandust ei turguta. Küllap on see uskumatu. Igatahes olin ma juba üsna masenduses. Kuni eilseni, mil kohtusin Leedu ja Ungari ajakirjanikega.

Vestlesime pikalt. Euroopa ühisrahast, võlakriisist, kroonist, tööpuudusest, globaalmajandusest. Kütuse hinna tõusust, selle mõjust inflatsioonile, majanduskasvule. Muidugi tulid jutuks ka euroga seotud ootused ja inimeste hirm hinnatõusu ees. Aga see ei olnud peamine ning need ei olnud pealesunnitud küsimused. Nad tõesti tundsid meie vastu huvi.

Oli siis põhjuseks väikerahvaste sarnane maailmavaade, geograafiline lähedus või ühine ajalugu. Isegi leedukate anekdoodid eestlaste pikaldasest mõtlemisest ja aeglusest euro konteksti kantuna tundusid asjakohased. Nimelt hämmastas sealse päevalehe ajakirjanikku, et siinsetel inimestel ei ole euro suhtes mingeid emotsioone ning ainuke kahe päeva jooksul kuuldud hinnang oli: «Meie enda rahad olid ilusamad.»