Lugeja kiri: titemammad, palun arvestage teiste sõitjatega

Kergkäru võtab vagunis palju ruumi, kui seda kokku ei panda. Foto: Toomas Tatar

Mida soojemaks lähevad ilmad, seda enam on rongides ka lastevankritega reisijaid, kelle oskus teistega arvestada jätab soovida. Postimees avaldab lugeja pöördumise muutmata kujul.

Olen üsna leplik inimene, aga  see vaatepilt, mis viimasel paaril nädalal on rongides olnud, lihtsalt sunnib kirjutama. Elroni rongide keskmises vagunis ala, mis on mõeldud lapsevankrite ja jalgratastega reisijatele. Ruumi pole küll palju, aga kui üksteisega arvestada, siis paar ratast ja lapsevankrit/-käru mahuvad sinna ära.

Paaril viimasel nädalal olen aga sattunud pealt nägema, kuidas noored emad teiste reisijatega üldse ei arvesta ja end sinna rahumeeli istuma sätivad. Kotid, söögid-joogid, mänguasjad laotakse kõrvalistmele laiali ja nii polegi seal enam ruumi ei ratastele ega teistele lastekärudele.

Ma saan aru, et lapsevankris magava imiku juurest ei saa ära tulla, aga miks on vaja vihmavarjukäruga reisides nii palju istekohti hõivata jääb mulle arusaamatuks. Vihmavarjukäru käib väikseks kokku ja selles sõitev  laps oskab üldjuhul käia, nii et paar sammu järgmise istmeni tal konti ei murra.

Eelmisel laupäeval sattusin just sellist olukorda peale nägema. Paariaastase poisiga sõitnud naine oli vallutanud ühe rattahoidjate all oleva koha oma kergkäruga, teise hoidiku all oli järgmine suvekäru ning seal täitsid neli istekohta noor ema koos oma sõbrannaga, pluss nende loendamatud ostukotid.

Rattaga rongile tulijatel ei olnud kuhugi minna, sest kolmas hoidik oli juba rattaid täis. Nii nad siis keset vahekäiku seisid kõigil jalus. Ka suuremat sorti kergkäruga rongile tulnud perel polnud tänu mitme koha peal laiutavatele noortele emadele, kuhugi oma lapse sõiduvahendit jätta. Nii ei jäänud neil muud üle, kui see kokku panna ja üritada tavalise istmevahele mahutada.   

Paar nädalat tagasi aga olin olukorras, kus tänu noortele emadele oli suisa võimatu vagunisse siseneda. Nimelt olid nad otsustanud sõita kõige viimases vagunis, kus lapsevankrite jaoks ruumi pole. Kaks värsket ema olid siiski otsustanud oma Emmaljungaga just seal sõita ja nii nad vaguni uks kinni parkisidki. Saledamad pääsesid kõhtu sisse tõmmates peale, vähe kopsakamatel sõita soovijatel tuli aga joosta järgmise vaguni juurde, et rongiga sõita.

Seni on Eestis peamiselt nurisetud ratturite üle, kes rongis ei taipa oma kaherattalisi õigesse kohta panna, aga viimaste nädalate kogemus näitab, et teistega mittearvestavad noored emad on märksa hullemad. Jah, lapsega on mõnikord tüüta ja raske ringi liikuda, aga kulla titemammad, teiste reisijatega arvestamine peaks siiski olema elementaarne.