Osalt võib vastuolu seletada sellega, et majanduskasvu aeglustumine polnud laiapõhjaline, vaid sellesse andsid märkimisväärse panuse teatud tegevusalad, mille osakaal hõives pole kuigi suur.
Tööjõu-uuringu järgi kasvas hõive 2015. aasta teisel poolel samas tempos kui aasta alguses ehk 2,8 protsenti, kuid selle taga oli erakordselt suur hõive kolmandas kvartalis. Hõivehinnangut võis mõningal määral suurendada töötajate registri hilinenud mõju. Ettevõtete andmetel põhinevad hinnangud näitasid, et 2014. aastaga võrreldes hõive kasv aeglustus, kuid hõive kahanemist näitas vaid üks uuring.
Tänu hõive suurenemisele kahanes 2015. aasta kokkuvõttes tööpuudus 6,2 protsendini. Töötukassa andmed registreeritud töötuse kohta näitasidki töötuse puhul mõnevõrra pessimistlikumat pilti kui tööjõu-uuringu hinnang. Aasta teisest neljanda kvartalini registreeritud töötute arv kvartali võrdluses kasvas ning suurenes ka töösuhte lõpu tõttu arvele võetud, sh koondatud inimeste arv. Koondamise tõttu sisestati registrisse küll rohkem inimesi kui 2014. aastal, kuid siiski märksa vähem kui 2013. aastal.
Tööealiste arv 2015. aastal vähenes, kuid samal ajal kasvas tööjõus osalemine ning kokkuvõttes tööjõu hulk majanduses suurenes. Inimesi motiveerib tööturul osalema toetuste ja pensionitega võrreldes kiiremini tõusnud palgatase. Madal tööpuuduse määr tähendab ühtlasi, et tõenäosus tööd leida on suurem, mis omakorda motiveerib inimesi tööjõus osalema. Ilma tööjõus osalemise kasvuta oleks tööpuudus olnud veelgi väiksem ning palgasurve seni nähtust suurem.
Tööjõukulude kasv jäi 2015. aasta teisel poolel kiireks. Palgad kasvasid tempokamalt avalikus sektoris, sealhulgas hariduses ja tervishoius, kuid Eesti eraettevõtetes oli palgatõus mõõdukam. Peamine palgasurveallikas oli vaba tööjõu vähesus, mida näitasid madal tööpuuduse määr ja hõivatute suur osakaal tööealiste seas, aga ka palgakokkulepped avalikus sektoris.