2010: valuutasõja kolm nägu

Foto: Caro / Scanpix

Lõppeval aastal on olnud kõige nähtavam USA ja Hiina vastasseis, kus esimene nõuab teiselt rahakursi vastavusse viimist selle tegeliku väärtusega. Rahvusvahelist olukorda iseloomustas kõige kõlavamalt, aga ka kõige tabavamalt Brasiilia rahandusminister Guido Mantega, kes ütles septembri lõpus, et valuutasõda on maailmas valla pääsenud.

Nagu märkis majandusleht The Economist, ei kasuta sõjandustermineid enam vaid ajalehtede pealkirjatoimetajad, vaid kõrged ametiisikud.

Riigijuhid süüdistavad üksteist globaalse kaubavahetuse moonutamises. Selle sõja relvad on rahatrükimasinad, valuutakursi interventsioon ja kapitalikontroll investeeringute üle.

Suitsu ja kahurikõma varjus käib kolm lahingut. Suurim neist Hiina rahakursi pärast, selle tõusu nõuavad nii USA kui ka Euroopa riigid. Paradoksaalsel moel oleks see muide kasuks ka Hiinale endale, sest aitaks kasvatada sisenõudlust, mis on suur kasutamata reserv.

The Economist kirjutas koguni, et Hiina rahakursist võib saada valimiskampaania teema Ühendriikides. Umbes nii, nagu Vene gaas on vaidlusobjekt Eesti parlamendivalimistel.

Teine valuutasõja tulipunkt on maailma rikkamate riikide keskpankade ümber. Viimastel on kavatsus hakata raha trükkima, et osta kokku suures koguses kodumaiste valitsuste võlakirju. Ühendriikide keskpank juba kuulutas välja 600 miljardi dollari suuruse teise päästepaketi.

Hiina ning teiste arenevate riikide valitsused ei vaata sellisele turumoonutusele kuigi rõõmsalt. Arenevad riigid pelgavad, et seesugune käitumine peletab investorid minema, otsima uusi kergemaid teenimisvõimalusi.

Kolmas probleem on arenevate riikide valitsuste valuutainterventsioonid oma rahaühiku kursi kaitseks või ka kapitali sissevoolu maksustamine. Brasiilia tõstis hiljuti kahekordseks maksu, mis on mõeldud välismaisele kapitalile, kui see ostab Brasiilia võlakirju. Tai tõstis sama maksu 15 protsendi võrra.

Mida kogu see sõda kaasa toob, pole selge. Aga on ilmne, et jõujooned peavad muutuma arenenud riikide kahjuks ja arenevate riikide kasuks. Nii suured muudatused pole valutud. Ja konflikti põhjustatud tõmblused võivad omakorda olukorda veelgi keerulisemaks muuta.

Aga nagu näitas viimatine otsus muuta IMFi otsustajate ringi häälte vahekorda Hiina ja India kasuks, muutused on siis juba alanud. Ning Hiina, India, Korea ja Brasiilia pole ainsad, kes tahavad saada senisest rohkem jõukust ja võimu.