«Viimased lehmad läksid ära 18. märtsil Teedla mõisa,» rääkis 27 aastat Viljandimaal Saarepeedi vallas piimakarja aretamisega tegelenud Õunapuu talu perenaine Lea Puur (70), kelle lüpsikarjas oli üle 30 looma. «Lüpsikarja sain elu peale müüa ja mullikad on alles – neid teen järjest tiineks ja ootan tõumüüki,» lisas ta.
Kuigi täna on piimakarjaomanikule märksa kasumlikum müüa oma loomad kas Lätti või Leetu, oli Puuri jaoks oluline, et tema loomad jääksid siiski Eestisse. «Aasta lõpul ma hakkasin seda asja ajama – ja algul oligi, et muud varianti ei ole kui Poola –, aga siis ma leidsin sobiva koha oma lehmadele siin,» kirjeldas pikaaegne piimakarja kasvataja, kelle üks tütardest käis lausa erinevaid farme pidi, et neile uut kohta leida.
«Ausalt öeldes olekski kasumlikum Poola müüa – Poola maksab rohkem –, aga need lehmad olid minu elutöö,» nentis Puur. Ta lisas, et Poolas makstakse piimalehma pealt vähemalt 100 eurot rohkem, kui saab neid Eestisse müües. «Mullikad lähevad nii või teisiti välismaale, siin ei ole võimalik neid müüa,» tähendas ta. Kuna naine soetas paar aastat tagasi piimakarja kõrvale ka 16 lihaveist, siis keskendutaksegi edaspidi Õunapuu talus sellele põllumajandussuunale.
Puur on seisukohal, et Eesti on ainuke riik Euroopas, kes peale euroliidu vahendite rohkem ressursse põllumajandusse ei pane. «Isegi Läti ja Leedu suudavad oma põllumeestele doteerida – isegi Lätti on läinud meie loomi – aga tänu sellele, et riik toetab,» kirjeldas Puur. Kuigi ta möönis, et Soomeski seisavad piimakarja omanikud silmitsi raskustega, on riiklik tugi põllumajandusele seal suurem.