/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2016/04/08/5243195t1hc095.jpg)
Viimastel aastatel on Eestis plahvatuslikult kasvanud turvakaamerate kasutamine ja nii jälgivad enamiku ajast meie iga sammu kümnete eri firmade valvesilmad. Kaamera ees oleme nii liinibussis, perearsti oodates kui ka ujula riietusruumis.
Tellijale
Meie igapäevane elu kaamerate ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Tallinna kesklinnas on turvakaamerad väljas juba aastaid ja tänu neile tabatakse nädalavahetusel mõne minutiga pidulised, kes vabadussamba tagust välikemmerguna kasutavad, siis nüüd on hakanud videovalvet tellima ka väiksemad omavalitsused, nagu näiteks Türi ja Rapla. «Kui keegi lükkab betoonprügikasti ümber, siis ei ole mõtet jääda ootama, millal see aknasse visatakse. Probleemi saaks kohe eos ära lahendada, ilma et konstaabel peaks küsitlema 12 noorukit teemal, miks prügikast täitsa ise poeaknasse lendas, ja veel nii, et keegi midagi ei näinud,» rääkis Raasuke.
Kuigi Raasuke on veendunud videovalve pooldaja ja leiab, et kaameraid võiks olla praegusest veelgi rohkem, tunnistab ta ka ise, et on kohti, kus tal on peast läbi käinud küsimus, miks see kaamera just seal on. Üks selline koht on näiteks Keila tervisekeskuse riietusruum.