/nginx/o/2016/03/28/5205153t1h5de7.jpg)
Hapnenud piim on üks vanimaid toite ja tõenäoliselt üks esimesi piimatooteid inimkonna ajaloos, mille on ka eestlased hästi omaks võtnud.
Tasub teada: kuidas erinevad pett, hapupiim ja keefir? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühed varasemad andmed piima kasutamise kohta pärinevad Eufrati orust Babüloni lähedalt, kust üks arheoloog leidis piima joomist kujutava seinamaalingu, mille vanuseks usutakse olevat umbes 5000 aastat. Ka muinas-Eesti ajal söödi hapupiima rukkileiva, räimede või naerisupiga. Värske piim ja liha olid korralike säilitustingimuste puudusel eestlaste laual väga harvaks nähtuseks.
Kõiki hapupiimaliike on kerge seedida ning need parandavad söögiisu, stimuleerivad kõhunäärme ja maksa talitlust ning sapi eritumist. Samuti aitab hapupiima regulaarne tarbimine vältida kõhukinnisust. Vitamiinidest leidub hapupiimas eeskätt erinevaid B-rühma vitamiine. Eesti hapupiima valgusisaldus on tavaliselt 2,9 protsenti ning võrreldes värske piimaga tekitavad hapendatud piimatoodete valgud vähem allergiat.
Mis vahe on petil, hapupiimal ja keefiril?
Keefiri, hapupiima ja peti peamine erinevus on neis kasutatavas juuretises, mis annab tootele spetsiifilise maitse ja konsistentsi. Keefiri valmistamiseks kasutatakse segajuuretist, mistõttu lisaks piimhappelisele käärimisele toimub ka alkoholkäärimine. Lisaks piimhappele on keefiris süsihappegaasi, erinevaid lenduvaid happeid, mitmeid maitse- ja aroomiühendeid ning väheses koguses alkoholi. Peti ja hapupiima puhul toimub ainult piimhappeline käärimine.