Vabatahtlik töö näitab eurooplasele inimlikkust

Kuigi 30. eluaastale lähenev inimene on üldiselt saavutanud elus stabiilsuse, võib mõneks kuuks välismaale vabatahtlikuks minek anda uue suuna nii tööelule kui ka õpetada maailma teise pilguga nägema.

Esimesest nädalast seisis Mikkelsaar silmitsi terve hulga meie ühiskonna jaoks mõistetamatute väljakutsega. Väga sage oli, et nii lastel kui ka klassiruumis polnud vahendeid, millega tunnis tööd teha. «Haridusametil ei ole selliseid finantse, et koole varustada, ja peredel ei ole ammugi,» nendib Põhja-Ghanas ühes vaesemas, Nabdami piirkonnas töötanud õpetaja. Tuli ette ka olukordi, kus ta pidi hakkama saama ainult tahvli ja kriidiga – või puudus isegi viimane. «Muidugi sain ma ka päris palju enesekindlust, kui nägin, et ma tulengi sellest olukorrast välja, kui mul ei ole isegi kriiti,» sõnab Mikkelsaar.

Lisaks tahtsid piirkonna viie kooli õpetajad põhikooliõpilaste ühistundi saata kokku 80 õpilast, kuid eesti õpetaja seadis piiriks 40–50 õpilast, et vähemalt mingilgi viisi oleks gruppi võimalik hallata. «Lõpuks käis regulaarselt kohal umbes 30 õpilast,» räägib ta. Kuigi Aafrika laste õpimotivatsioon ei ole võrreldav Eesti eliitkooli õpilaste omadega, on see siiski võrdlemisi kõrge, kuna neile on haridus ainus võimalus vaesusest välja rabelemiseks. Nii olid tema õpilased nõus pärast tunde sõitma seitsme kilomeetri kauguselt jalgrattaga prantsuse keele tundi, mis lõppes tavaliselt päikeseloojangul.