/nginx/o/2016/03/22/5182333t1h8e3e.jpg)
85 protsenti Eesti elanikest saavad puhta joogivee ühisveevärgi kaudu otse koju, pea sama paljude inimeste reovesi kogutakse kokku ühiskanalisatsiooni kaudu ning puhastatakse vastavalt nõuetele. Selgub, et nende näitajatega oleme Euroopas tublid keskmised.
«Enamikes suuremates asulates on ühisveevärk ja –kanalisatsioon juba olemas, kuid olukord on keerulisem seal, kus see pole võimalik,» sõnas Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon.
Ta mainis, et kui linnainimesel on ainukeseks mureks veearvete õigeaegne tasumine, siis maapiirkonnas peab inimene rajama endale kaevu ja reovee puhastusseadmed ning tagama ka nende korrapärase hoolduse.
Näiteks pole paljude inimeste kaevuvesi puhas, seejuures on kaevud tihti reostunud just mikrobioloogiliselt, mis viitab kaevu halvale tehnilisele seisukorrale või lähedal asuvale reostusallikale nagu laut, sõnnikuhoidla või reovee imbkaev. «Lisaks näitab Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal korraldatud seire, et madalates kaevudes esineb kõrgendatud määral nitraatioone ja leidub ka pestitsiide,» sõnas Kroon.
Probleeme on ka reovee käitlusega. Nimelt, 2015. aastal tehtud uuringust selgus, et ligi 35 protsenti reovee kogumise ja puhastamise süsteemidest hajaasustuses on üle 35 aasta vanad ning halvas tehnilises seisukorras. Kõikidest hajaasustuse reovee kohtkäitlussüsteemidest (kogumismahutid, immutussüsteemid, kuivkäimlad) ei vasta nõuetele ehk iga viies.
Kroon lausus, et positiivse poole pealt on eestlane üks Euroopa säästlikemaid veetarbijaid, tarbides keskmiselt 80-90 liitrit päevas. Selline tarbimise maht on püsinud stabiilsena juba üle kümne aasta.
Rahvusvahelist veepäeva tähistatakse ÜRO eestvedamisel juba 1993. aastast. Tänavu keskendutakse vee ja töökohtade seostele ehk sellele, kuidas vesi ja töökohad koos juhivad inimeste elusid ning kuidas inimestele tagatud puhas vesi loob paremad eeldused hariduse saamiseks ja tööl käimiseks.
Maailmas puudub 663 miljonil inimesel ehk pea igal kümnel inimesel võimalus saada tervisele ohutut joogivett. Nendes piirkondades, kus joogivesi kättesaadav pole, on naiste ja laste igapäevaseks ülesandeks vee koju tassimine. See tähendab, et lastel pole võimalik koolis käia, haridust omandada ja naistel puudub võimalus tööl käia.