/nginx/o/2015/10/01/4545475t1hf872.jpg)
Renard Motorcycles, mis algselt tootis tsikleid, on aastatega kasvanud tuunimis- ja disainifirmaks ning suisa kohvikuks. Ent põhitoode ise vajab uuele tasemele jõudmiseks rahasüsti. Ettevõtte asutajal ja juhil Andres Uibomäel jagub indu kõigeks, kirjutab LHV ajakiri Investeeri.
Uibomäe on mees, kellesse isa süstis motopisiku juba siis, kui poiss oli üheksa-aastane, ehitades talle esimese mootoriga kaherattalise. Kaheksa aastat tagasi otsustas ERKI lõpetanud ja aastaid reklaamialal töötanud Uibomäe luua oma tsiklibrändi, õigemini taastada vana ja unustatud Eesti oma tsiklitööstuse kaubamärgi Renard, mille omandile keegi ei pretendeerinud.
Tsikkel sündis ämma laua taga
Esimesed tsiklijoonised tegi Uibomäe köögilaua taga. Mehel oli selge idee luua munakujuline ratas, mis oleks kui ühes tükis valatud. Sellist mootorratast polnud keegi varem teinud. Ta joonistas paberile munakujulise kerekujutise, mille külge ja sisse hakkas paigutama kõiki muid osi, mida mootorrattal vaja. Esimene prototüüp valmis kolme aasta pärast.
Tänaseks on Uibomäe jõudnud tsikli arendamisel enda hinnangul kolmandasse põlvkonda. Esimene prototüüp oli tema sõnul üledimensioneeritud. Seejärel valmis tsikkel, millel muudeti kerepaneelide kuju, kuid tulemuseks saadi aladimensioneeritud kaherattaline. »«Nüüd on asjad võtnud oma õige kaalu ja struktuuri, aga teha oleks veel palju,» sõnab mees.
Kuigi Uibomäe on mootorratastega kokku puutunud juba poisikesepõlvest saadik, jõudis ta juhilubade tegemiseni alles hiljuti. «Sõitjana saan kasutajakogemust juurde ja tekib ideid, kuidas ratast arendada,» selgitab ta. Pikemaid sõite meeldib talle käia tegemas koos sõpradega Itaalia mägedes. Eestis ajab ta ratta välja üpris harva, sest pole nagu kuskil sõita. Siiski on Uibomäel sõpradega kujunenud Tallinna ümbruses kuni 150-kilomeetrine ring, mida üheskoos läbitakse.
Eestisse on Renardi mootorrattaid seni toodetud kaks tükki. Koguarvu Uibomäe ei avalda, lisab vaid, et see pole suur. Probleem on selles, et ühe ratta kaupa tootmine pole äri. Kui keegi hetkel tuleks ja sooviks tsiklit tellida, siis kõigepealt peaks ta tõestama, et on selle ostmiseks õige inimene. «Jah, kui kokkuleppeni jõuame, siis maikuuks saaks ratas valmis, sellega pole probleemi,» lisab ta.
Põhimure on aga infrastruktuuri puudumine – juppide tellimine on keeruline ja need on kallid. Toetavat infrastruktuuri Eestis ei ole. Süsinikust monokokki tellime Soomest, ülejäänud süsinikust juppide tootmisel on abiks lennuakadeemia oma laboriga.
Hetkel otsib Uibomäe investorit. «Ühekaupa detailide tellimine on tülikas nii mulle kui ka tootjale. Tellides kümneid saab hinna odavamaks. Näiteks üks konsool koos bensiinipaagiga maksab 7000 eurot.» Tema sõnul tuleks täiesti uue taseme saavutamiseks investeerida täiendavad kolm kuni neli miljonit eurot. See võimaldaks pakkuda rattaid kiiremini ja jõuda professionaalse tootmiseni.
Kuigi siiani on kõik mootorrattad valminud tellimuse peale, ei näe Uibomäe müügis probleemi. «Kui ma lähen kahe tsikliga USA-sse näitusele, siis ma need kaks ostjat ikka leian,» lisab ta.
Moskva turg, kus huvi rataste vastu on suur, oleks Renardi müügiks ideaalne, kuid hetkel seab tõkkeid poliitiline olukord. Seni on Uibomäe äraelamiseks leidnud endale teised tegevused.
Detailid ka teistele tsiklitele
Tänu Renardile on Uibomäel tekkinud kontakte üle maailma. Ta on valmistanud mitmeid põnevaid tooteid, millega tsiklimehed saavad oma sõidukeid tuunida, näiteks funktsionaalsed nupuplokid lenkstangidele, ja leidnud oma toodetele ka edasimüüjad. Disainilahendusi on tehtud ka Harley Davisonile.
See on omaette tööstusharu – tegijad kohtuvad messidel ja teinekord toodetakse päris kalleid vidinaid. «Kui oled ostnud Harley Davidsoni, siis on sinu jaoks tihtilugu auasi sellele 20 000 euro eest mingi vidin juurde osta,» selgitab Uibomäe.
Harley Davidsonil läheb maailmas jätkuvalt hästi. Neil on geniaalne oskus müüa massidele personaalsust. Harley omanikuna kuulud sa otsekui suurde perekonda, millega kaasneb ka vastav riietus. Messidel kuulubki pool alast ratastele ja teine riietele.
Üldiselt on Harley Davidson kimpus vananeva klientuuriga, sest noorte pealekasv on niru. See trend puudutab tegelikult kogu mootorrattatööstust. Tsiklimehed on pigem ikka viiekümnendates aastates mehed, kes on osanud raha teenida ja nüüd naudivad vabadust. Just sellised kliendid satuvad pigem ka Renardisse. «Noori on ikka väga vähe,» märgib Uibomäe.
Ühe võimaliku murranguna tsiklitööstuses nägi mees elektrimootori tulekut. Neli aastat tagasi olidki kõik suured motonäitused tõepoolest elektriratta prototüüpe täis, kuid tänaseks on need kõik kadunud. Põhjuseks on asjaolu, et levinumad sisepõlemismootorid on Saksamaal loodud ja sakslastele käib vastukarva elektrimootori arendamine. Mõne tsikli jaoks on mootor peamine disainielement ja keegi ei kujuta ratast teistsuguse mootoriga ettegi. Renardi rataste puhul on mootor pigem varjul.
Tsiklite tuunimine
Igapäevaselt tegeleb Uibomäe hetkel mootorrataste tuunimisega – kliendid toovad oma sõiduki mõneks ajaks Renardisse ja saavad tulemuseks uuel tasemel pilli –, kuid tegemist on pigem juhutöödega. Selleks et saada paika kindel aastane tööplaan, peaks majas olema pidevalt viisteist klienti, kuid praegu on poole vähem. Tööd tehakse valdavalt kahekesi, aga kui on rohkem töökäsi vaja, siis ka neljakesi.
«Hetkel on töös üks Eesti ja üks sakslase ratas. Tulemas on soomlase pill ja siis veel üks tõsisem töö,» räägib Uibomäe lähitulevikust ja lisab, et samas on tööd täpselt nii palju, et seda mitte pooleli jätta. «Kui vaatan teisi sama tegevusala firmasid, siis need on kolinud väiksematesse ruumidesse. Meil seda probleemi ei ole,» räägib mees. «Aga meie juurde tulija peab arvestama sellega, et ta tuleb ostma käsitööd ja et alati on odavam minna poodi. Kui sellest saadakse aru, siis on kõik hästi.»
Uibomäe tunnistab, et talle meeldib tsikleid putitada ja juppe treida. «Unustan ennast vahel õhtuti siia,» sõnab mees, lisades, et iga tsikli tuunimine on tema jaoks otsekui piiride kompamine nägemaks kuhumaani ta suudab ratast arendada. Ta toob näite, et eelmisel aastal läks ta ühe BMW tsikliga nii kaugele, et seda võeti juba uue mudeli tehaseprototüübina.
Tuunimisel lepitakse klientidega üsna täpselt kokku, mida on vaja teha, näiteks mõnega lepitakse kokku stiil, aga üldiselt meeldib Uibomäele loominguline vabadus ja tulemusega klienti üllatada. See on lahe tunne, kui rattalt tõmmatakse lina maha ja klient näeb lõpptulemust. «Me proovime alati natuke üle võlli panna, ja kliendid on siiani alati rahule jäänud,» sõnab mees enesekindlalt. «Oma tööd tuleb teha hingega ja hästi.»
LISALUGU: Tsiklikohvik
Läinud suvel kolis Renard Kalamajja Telliskivi loomelinnaku kõrvale ja avas seal ka kohviku. «Eks eesmärk on inimesi sedapidi mootorratasteni meelitada ja näidata, mida me teeme,» räägib Uibomäe. «Aga kuna kohta oli üksinda kulukas üleval pidada, siis tegin ettepaneku kohvikut pidada paarile oma sõbrale.» Tulemuseks on korraga kunstigalerii, mootorrattanäitus ja ka kohvik. Teisel korrusel on loonud endale laheda pesa ehtekunstnik Gvido ja seal töötab ka meestejuuksur Barol. Kunstnik Meelis Tammemägi on lubanud püsti panna pop-up-galerii. «Arvestame, et kõik klapiks Telliskivi loomelinnaku stiili ja miljööga,» lisab Uibomäe.
Kohvikus on klaasi taga näha töökoda, kus käib tsiklite putitamine.
Renardi ajalugu
1938. aastal asutas Eesti ettevõtja J. Lään Tallinnas Kivimurru tänaval mootorjalgrattaid tootva ettevõtte Renard Cycles. Esimesed Renardi tsiklid olid oma olemuselt lihtsad toruraamiga mootorjalgrattad, millele paigutati 98 cm3 võimsusega Sachsi mootor. 1944. aasta laastavas märtsipommitamises sai Lasnamäe nõlval asunud tehas otsetabamuse ja hävis täielikult. Ühtegi kompleksset ennesõjaaegset Renardi mootorjalgratast pole säilinud, küll aga on säilinud raam nr 2 aastast 1938.
«Renard» tähendab prantsuse keeles «rebane» ja Renardi raamiembleemil oligi kujutatud rebase pead.
Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2016