Sada aastat kella keeramist

26. märts vastu 27. märtsi keerati kella tunni võrra edasi. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Suuveajale ülemineku idee tekkis selleks, et võimalikult ratsionaalselt ära kasutada päikesevalgust ning säästa energiat. Selle idee käis esimesena välja Benjamin Franklin 1784. aastal Pariisis.

1907. aastal tutvustas Suurbritannias seda sama ideed William Willett, kirjutab The Telegraph. Ta ei soovinud, et inimesed raiskaksid hommikust päevavalgust magades. Willett käis välja idee keerata kellasid 20 minuti võrra edasi neljal aprillikuu pühapäeval. See teeks kuu lõpus kokku 80 minutit edasi keeratud aega. Septembrikuus oleks sama süsteemi järgi jällegi kellasid tagasi keeratud.

Sel aastal saab sada aastast esimesest kella edasi keeramisest Saksamaal. Kella edasi keeramine võeti kasutusele selleks, et sõjaajal energiat kokku hoida.

Sel ajal olid aga paljud kellad ehitatud nõnda, et neil ei saanud seiereid tagasi keerata ilma, et see lõhuks kellamehhanismi. Selle asemel pidid kellaomanikud suveaja lõppedes kella hoopis üheteist tunni võrra edasi keerama, et talveajale saada. Riiklikud ajalehed jagasid palju nõu inimestele, kuidas ja millal kellasid tagasi keerata.

Willettile on pühendatud Londonis pühendatud tänav nimega Willett way. Tema lapse-lapse-lapselaps on praegune Coldplay laulja Chris Martin, mistõttu pole Coldplay laul «Clocks» (kellad – ing. k) ja «Daylight» (päevavalgus – ing. k) kokkusattumus.

Kuigi enamik Euroopa riike on liitunud kellakeeramise süsteemiga, on siiski mõned riigid, kes kella ei keera. Näiteks elavad Island, Gruusia, Venemaa ja Valgevene inimesed aasta läbi kella keeramata.

Kuigi tänapäeval keeratakse kella alati tunni võrra, siis pole see alati nii olnud. Kella on keeratud nii poole tunni võrra kui ka kahe tunni võrra. Kahe tunni võrra keeramine oli populaarne 1940ndatel aastatel.

Kella keeramisel on ka palju kriitikuid. Nende peamiseks argumendiks on see, et soovitud energiasäästu pole. Lisaks võib kella keeramine kaasa tuua tervisehäireid.