«Kirja» mõiste defineerimisest sotsiaalmaksu laeni – 64 ettepanekut ärikeskkonna parandamiseks

Justiitsministeerium Urmas Reinsalu. Foto: Liis Treimann

Justiitsminister Urmas Reinsalu kokku kutsutud juhtgrupp, mis koosnes ettevõtjatest ning neid koondavatest organisatsioonidest ja ühendustest, kaardistas ettevõtlust takistavad ja kõige enam muutmist vajavad valdkonnad ja tegi ettepanekud riigipoolseteks tegevusteks, millega saaks soodustada ettevõtlust ja elavdada majanduselu.

Juhtgrupi liikmeteks olid Marko Udras Eesti Kaubandus-Tööstuskojast, Piret Treiberg Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Lemmi Oro ja Kristel Mesilane Rahandusministeeriumist, Kristi Hunt Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonist, Toomas Tamsar Eesti Tööandjate Keskliidust, Valter Võhma Teenusmajanduse Kojast, Riho Roopõld Eesti Pangaliidust ning Karin Madisson Eesti Advokatuurist.

Juhtgrupp esitas kokku üle 120 erineva detailsusastmega ettepaneku ärikeskkonna konkurentsivõimelisemaks muutmiseks. Siinkohal on süstematiseeritult ära toodud ettepanekud, mille elluviimist toetas juhtgrupi enamus. Raportit saab lugeda SIIN.

Tööhõive ja tööõigus

1. tuleb tegeleda noorte tööhõive probleemidega. Tööturul osalemise võimalused on piiratud või liiga ranged. Alaealiste tööd reguleerivaid piiranguid tuleb leevendada – tööõiguse normid peavad soodustama noortel tööharjumuse tekkimist;

2. töölepingu seadust tuleks täiendada kaugtöö regulatsiooniga selliselt, et kaugtöö korral lasub vastutus tööohutuse ja töökeskkonna ning töö- ja puhkeaja nõuete järgimise eest töötajal, mitte tööandjal. Töölepingu seadus ainult viitab kaugtöö võimalusele, kuid töölepingu seadus ega teised seadused (töötervishoiu ja tööohutuse seadus) ei näe ette erisusi tööandja kohustustest ega vastutusest. Olukorras, kus töötaja teeb tööd kaugtööna, puudub tööandjal mõistlik võimalus nii töötingimuste kui töö- ja puhkeaja kontrollimiseks ja tagamiseks. Tööandja vastutus asjaolude eest, mis pole tema kontrolli all, võib vähendada tööandjate valmidust rakendada paindlikke töösuhteid;

3. tuleb üle vaadata töötute toetamise süsteem ja tagada, et see motiveeriks tööturule naasmist. Tuleb laiendada Töötukassast hüvitiste saamiseks õigustatud isikute ja juhtude ringi, näiteks peaks olema õigus saada hüvitist juhatuse liikmel ja juhul, kui töösuhte lõppeb poolte kokkuleppel või töölepingu erakorralisel ülesütlemisel terviseseisundi või perekondlike kohustuste tõttu. Erinevate kategooriate puhul võib kehtestada erinevad määrad, kuid see ei tohiks endaga kaasa tuua töötuskindlustusmaksemäära suurenemist võrreldes kehtiva määraga;

4. tuleb suurendada tööandjate motivatsiooni töötute tööle võtmiseks, s.h säilitada pikem katseaja võimalus, mille jooksul töötu ei kaota töötu staatust. Samuti on ebamõistlik, et töötajal säilib õigus töötuskindlustushüvitisele vaid juhul, kui töötaja tervise tõttu ütleb töölepingu üles tööandja (töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 1), mitte aga siis, kui seda teeb töötaja ise (töölepingu seaduse § 91 lg 3). Kehtiv regulatsioon olemasoleval kujul soodustab töölepingute ülesütlemisi näilikel alustel ja kunstlike dokumentide loomist;

5. Töötukassa koolitused ei ole sünkroonis tööturuga. Kogu süsteemi ülalpidamine on kulukas, kuid süsteem ei ole piisavalt efektiivne, et töötuid uuesti tööle aidata;

6. tööohutuse ja töötervishoiu regulatsioonid tuleks üle vaadata, et lihtsustada regulatsioonidest tulenevate nõuete täitmist ettevõtjate jaoks ning kaotada nõuded, mis on ebamõistlikud. Regulatsioonide ülevaatamise puhul tuleb arvesse võtta asjaolu, et tehnoloogia ja tööprotsesside arenemise tulemusena on mitmed tegevused muutunud aja jooksul märkimisväärselt ohutumaks - nt arvuti ekraani mõju silmadele ei ole sama, mis 20 aastat tagasi.  Ühe konkreetse ettepanekuna tööohutuse ja tervisehoiu regulatsioonide ülevaatamisel saab välja tuua, et töövõimetuslehe alustamine ja arsti poolt esmane prognoositav kestus peab olema koheselt nähtav tööandjale, et tal oleks võimalik oma tööd paremini korraldada ning et vältida kuritarvitamisi töötajate poolt. Samuti tuleb sisse viia süsteem, et tööandjat teavitatakse, kui ettevõtja suhtes on lisatud uus töövõimetusleht, mis vajab kinnitamist;

7. töölepingu seaduses tuleb ette näha võimalus leppida tööaeg kokku tundide arvu vahemikuna (nt 20-30 tundi nädalas) ning kohaldada summeeritud tööaega tööajakava koostamise kohustuseta, et soodustada töötamise ja õppimise ühitamist. Õppurid (üliõpilased) soovivad sageli õppimise kõrvalt töötada, kusjuures tundide arv, kui palju nad saavad töötada, võib erineda nädalate või kuude lõikes, sõltudes koormusest koolis. Seega vajavad nad tööaja osas suurt paindlikkust. Tööandjad on sageli valmis sellist paindlikkust võimaldama, kuid töölepingu seadus ei loo selleks seaduslikke võimalusi. Kuigi töölepingu seadus ei sätesta otsest keeldu leppida tööaeg kokku tundide arvu vahemikuna, ei näe ta ette ka sellist võimalust ning järelevalveasutuse seisukoht on, et tööaja tundide arv vahemikuna ei ole lubatav. Kui töötajale kohaldatakse summeeritud tööaega, mille puhul võib töötundide arv päeviti erineda, on tööandjal kohustus koostada tööajakava, kuid kirjeldatud juhtudel ei olene töötaja töötamise aeg mitte tööandja, vaid töötaja soovist, ega ole sageli ka piisavalt pikalt ette teada. Suurem paindlikkus vastaks eeskätt õppivate töötajate huvidele ja teeks tööandjatele võimalikuks neile soovitud paindlikkust lubada;

8. projektipõhiste töökohtade loomine, sellega seonduvad kokkulepped ja dokumentide vormistamine on niivõrd pikk ja keeruline, et see on ebaproportsionaalne projekti kestuse ja kuludega;

9. tuleb üle vaadata sotsiaalhüvede (toetuste) maksmise süsteem, et osalise koormusega töötamisel ei kaotaks töötaja kõiki soodustusi ning seega ka motivatsiooni paindlikuks töösuhteks;

10. tuleb muuta õppepuhkuste regulatsiooni selliselt, et tööandjal ei ole kohustust säilitada keskmist tasu töötaja sellises täiendõppes osalemise aja eest, mis ei seondu tööga antud tööandja juures. Kehtiv õppepuhkuste regulatsioon on tööandjale ülemäära koormav, kuna tööandja peab võimaldama töötajale 30 kalendripäeva õppepuhkust kalendriaastas (sh töötaja tööle asumisel alles aasta lõpus) ja säilitama neist 20 eest keskmise tasu, kui töötaja osaleb tasemeõppes või täiendõppeasutuse poolt läbiviidaval koolitusel, sõltumata sellest, kas töötaja saab kasutada omandatavaid teadmisi töökohal või mitte. Praktikas on sagedased näited, kus raamatupidaja omandab hobikorras aiandusharidust, tootmistööline õpib massööriks jne. Õppepuhkuste regulatsioon paneb tööandjale kohustuse sisuliselt rahastada töötaja valmistumist töösuhte lõpetamiseks ja tööle asumiseks uuele alale. Elukestva õppe idee realiseerimisega seotud koormus tuleks ühtlasemalt jaotada erinevate osapoolte vahel - töötaja, tööandja, riik;

11. kolmandatest riikidest töötajate sissetoomine on ülemäära keeruline ega võimalda välismaalt Eestisse üle tuua kogu tegutsevat ettevõtet (lisaks sisseseadele, lepingutele ja oskusteabele ka ettevõttes seni töötavaid töötajaid). Sobivat tegevuskohta otsivad ettevõtjad loobuvad seetõttu Eestist kui võimalikust sihtkohast oma ettevõttele;

12. tuleb kehtestada tööandjale töölepingu lõpetamisest etteteatamise või kohustuste rikkumise uurimise perioodiks õigus töötaja töölt kõrvaldada, säilitades töötasu. Tööandja kohustus tagada töötajale lisaks töötasule ka töö, on tingimusteta. Olukorras, kus uuritakse töötaja rikkumist või töölepingu ülesütlemiseks on juba esitatud avaldus, kuid järgida tuleb etteteatamistähtaega (sel ajal töösuhe jätkuvalt kehtib), ei pruugi tööandjale olla vastuvõetav võimaldada töötajal jätkata tööga (ja puutuda kokku ärisaladusega, klientidega jne). Töölepingu seadus ei näe ette tööandja õigust jätta töötaja tööga varustamata, isegi kui ta maksab töötajale jätkuvalt töötasu. Tööülesanneteta jäetud töötaja võib töölepingu tööandjapoolse rikkumise tõttu omakorda üles öelda ja tööandjalt töölepingu seaduse alusel hüvitist nõuda;

13. töölepingu seaduses tuleb sätestada hüvitise määr/proportsioon, mida töötaja peab maksma tööandjale, öeldes töölepingu üles seaduses sätestatud etteteatamistähtaega järgimata. Etteteatamistähtaja järgimata jätmisel on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Väljakujunenud praktika kohaselt maksab tööandja töötajale taolisel juhul eeskätt keskmist tasu etteteatamisperioodi eest. Samuti oli aastate jooksul välja kujunenud praktika, et töötaja poolt tööandjale makstava hüvitise suurus oli samuti seotud keskmise tasuga. 2015. aasta kevadel muutis Riigikohus aga oluliselt (ka enda varasemat) praktikat ja leidis, et töölepingu seaduse § 100 lõiget 5 ei saa kohaldada, kui ülesütlemisest jätab ette teatamata töötaja, ja selle asemel saab tööandja nõuda kahju hüvitamist, tõendades kahju olemasolu ja suurust ning võttes arvesse töötaja vastutuse piiranguid. Seeläbi on muutunud tööandja jaoks ebamõistlikult keeruliseks töötajalt etteteatamiskohustuse täitmata jätmise eest mingi hüvitise nõudmine, kuna kahju tõendamine on seotud suurte raskustega. Paljud tööandjad, kelle juures töö ei eelda eriettevalmistust, on igapäevaselt silmitsi probleemiga, et töötajad lahkuvad töölt ette teatamata (näiteks asuvad tööle Soome või teise tööandja juurde Eestis vms). Sellisel juhul puudub tööandjal võimalus teha ettevalmistusi töötaja lahkumiseks, korraldada tööd ümber jne. Keskmisele tasule vastav hüvitis oli varasema praktika järgi peamine võimalus distsiplineerida töötajaid järgima seadusjärgset etteteatamisnõuet. Ei ole mõistlikku põhjust soosida olukorda, kus töötajad töölepingu lõpetamise soovist ette ei teata ja seadust ei täida;

Maksukeskkond:

14. tuleb kaotada erisoodustusmaks transpordikulude ning tervishoiu- ja spordikulude hüvitamise korral. Seoses tööjõu liikuvusega tuleks tööandjale anda võimalus maksuvabalt hüvitada nende töötajate sõidukulud, kes peavad igapäevaselt liikuma pikki vahemaid (nt ühest maakonnast teise). Pikemate vahemaade puhul tuleks lubada maksuvabalt kanda ka majutamiskulusid või hüvitada kolimiskulud. Erisoodustusmaksu kaotamisega tervishoiu- ja spordikuludelt on osaliselt ka tegemist riigi kohustuste ülevõtmisega (nt täiendav ravikindlustus, hambaravi jt haigekassast mittehüvitatavad ravikulud), osaliselt (mõistlikes piirides) tööandja huvides tehtud kuluga, et vähendada haiguspäevi, tõsta tööviljakust jne;

15. tuleb üle vaadata sotsiaalmaksu miinimummäär. Sotsiaalmaksu miinimumkohustus takistab osalise tööajaga töötamist (juhul, kui ei rakendu seaduses toodud erandid). Tuleb kaaluda erandite laiendamist, kuumäära vähendamist või maksustada kuumäära ainult ravikindlustuse osaga - 13%. Ühe võimalusena võiks ette näha maksusoodustuse nendele tööandjatele, kes võtavad tööle alaealisi. Soodustuse andmiseks on mitmeid võimalusi: tööandja ei pea osaliselt (ravikindlususe või sotsiaalmaksu osas) või täielikult maksma alaealise töötasult sotsiaalmaksu;

16. tuleb kehtestada sotsiaalmaksu maksimummäär. Tööjõumaksudele ülempiiri kehtestamine looks soodsama keskkonna keskmisest kõrgema palgaga töökohtade tekkeks, s.h teadmistepõhistes valdkondades. Sotsiaalmaksu lae kehtestamine kolmelt keskmiselt palgalt makstava maksu tasemel aitaks enam luua selliseid töökohti ning kaotaks Läti nn kallite töökohtade tekitamise eelise, mida täna toetab Lätis kehtima hakanud sotsiaalmaksu maksimummäär 46 400 eurot ületavale aastapalgale. Hinnanguliselt aitaks sotsiaalmaksu lagi luua iga kümne keskmisest kõrgema palgaga töötajale lisaks üheteistkümnenda kõrgepalgalise töökoha, ilma et tööandja tööjõukulude kogumaht suureneks;

17. sotsiaalmaksu tasumise kohustus tuleb jagada tööandja ja töötaja vahel. Muudatus oleks oluline vahend, et teadvustada palgasaajaid tööjõu tegelikust maksukoormusest;

18. tuleb kaotada dividendide topeltmaksustamine alla 10% osaluse korral;

19. tuleb laiendada pöördmaksustamist maksupettuste vältimiseks nt ehitusteenuste, põllumajandussaaduste kokkuostu ja kütuse puhul;

20. ajutise elamisloaga välismaalased tuleks vabastada sotsiaalmaksu tasumise kohustusest või vabastada sellest teatud ajaks (6 kuuks). Tähtajaliselt Eestis töötavad välismaalased ei saa oma makstud maksude eest kõiki neid sotsiaalseid hüvesid, mis on eestlasele kättesaadavad. Selline olukord on selgelt ebaõiglane. Sotsiaalmaksu tasumine ning piiratud hüvede saamine peaks olema välismaalasest töötaja vaba valik. Tähtajaliselt (näiteks kuni 2 aastat) Eestis töötav välismaalane peaks saama oma valiku ise teha, andes hüvedest loobumise kohta oma kirjaliku nõusoleku ning tõendades eraravikindlustuse olemasolu. Taolise töötaja palgatulult tasumisele kuuluv tulumaks tasutakse endiselt Eestis. Töötajate osas, keda kõrge sotsiaalmaksukoormuse tõttu muidu ei oleks palgatud, laekub riigile täiendavat tulumaksu ja tarbimismaksusid nagu nt käibemaks ja aktsiisid;

21. tuleb leevendada osalusoptsioonide ja muude sarnase sisusega motivatsiooniprojektide (tasuta osaluste jagamine jne) maksuvabastuse reegleid. Optsioonide kasutamist tuleb laiendada töötajate/investorite sidumisele. Muuta tuleb 3-aastast piirangut, s.t optsiooni saaks realiseerida varem kui 3 aasta möödudes. Praeguse süsteemi kitsaskohaks on see, et osalusoptsiooni väljastamise ning realiseerumise vahele peab jääma vähemalt kolm aastat. Teatud juhtudel võib see kujuneda väga piiravaks. Selle muutmine soosiks suuremate välisfirmade arendusüksuste Eestisse toomist, lisaks noteeritud firmade puhul on see paljudel juhtudel regulaarne ja järelevalvatav tegevus;

22. maksumenetluse tähtajad ning menetlused peamistes maksumenetlustes on liiga pikad (kuni 8% maksukontrolle kestab üle 2 aasta). Sellega sisuliselt teenib riik menetluste (nii maksu- ja kohtumenetluste) ajal intressi 21,9% aastas (sellega kaasneb omakorda maksukohustus, sest maksuintress on ettevõtlusega mitteseotud kulu). Ebamõistlikult pikk menetlus peaks omama mõju intressiarvestusele ning mitte piirama ettevõtja õigust jääda eriarvamusele ja maksuotsust vaidlustada. Täna on maksumaksja sunnitud sageli tasuma vaieldava maksu ära, sest muidu riskeerib ta maksu ja 100% intressi tasumise kohustusega. Heas ettevõtluskeskkonnas langeks intress maksu- ja kohtumenetluste ajaks kommertsintressi (raha hinna) tasemele. Samuti peaks seadus kehtestama soovitusliku menetlusaja, peale mida intressiarvestus peatub, s.t motiveeriks riiki menetlusi kiiremini läbi viima;

23. sotsiaalmaks tuleb jagada kaheks – pensionimakse ja ravikindlustusmakse - see võimaldaks paindlikku opereerimist, kuivõrd eesmärgid on erinevad, nt osaaja puhul maksaks tööandja 13%;

24. ravikindlustuses tuleb sarnaselt II pensionisambaga kehtestada isikustatud ravikontod, millel olevat raha saab inimene ise kasutada nende raviteenuste eest tasumisel, mida haigekassa täies ulatuses ei hüvita;

25. tuleb alandada töötuskindlustusmakse määra. Töötukassa reservid on piisavad, et katta töövõimetusreformi elluviimisega kaasnevad kulud ning tagada piisav puhver kriisisituatsiooniks;

26. tuleb kehtestada maksuvabastus osaluse võõrandamisest saadud kasule;

27. tuleb tõsta kohalike omavalitsuste ettevõtlusmotivatsiooni. Teatud osa tulumaksust võiks laekuda inimese elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja teatud osa töökohajärgsele omavalitsusele. Teatud erandid võiks ette näha suurematele tõmbekeskustele;

28. tuleb soodustada erakapitali investeeringuid alustavatesse ettevõtjatesse - oma varalisi vahendeid alustavatesse ettevõtetesse investeeritavatel isikutel peaks Eestis registreeritud rahvusvahelisele turule suunatud ettevõtetesse nende esimestel aastatel tehtud investeeringute osas olema õigus saada maksusoodustust;

29. tuleb lahendada probleem, kus isikutelt, kes töötavad töölepingu alusel ja tasuvad saadavatelt tasudelt töötuskindlustusmakset, aga kes on samal ajal ka mõnes ettevõttes prokurist või juhatuse liige, on võetud ära võimalus saada töötukassa poolt pakutavaid hüvesid;

30. tuleb tõsta füüsilisest isikust ettevõtja tegutsemisvormi konkurentsivõimelisust. Füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisel on rida ebasoodsaid momente võrreldes äriühingu ja tema osaniku (juhatuse liikme, töötaja) palgatulu või dividenditulu maksustamisega;

31. tuleb kaotada sõidupäevikute nõue. Kui tööandja sõiduautot kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga, siis loetakse seda tulumaksuseaduse § 48 lg 8 kohaselt erisoodustuseks. Tööandja peab erisoodustuse pealt maksma riigile makse. Tööandjale on antud võimalus maksta makse ainult tegelikult tehtud erasõitude pealt, kuid selleks tuleb pidada sõidupäevikut. Sõidupäeviku täitmine koormab nii töötajat kui ka raamatupidajat. Näiteks on liikmed andnud teada, et ametiauto sõidupäeviku pidamine võtab selle täitjalt 10 minutit päevas, so ca 1 tund nädalas, seega üle 40 tunni ehk ca 1 nädal aastass. Sellele lisandub veel raamatupidaja töö. Sõidupäevikute täitmise üle kontrolli teostamine nõuab ressursse ka Maksu- ja Tolliametilt. Ettepanek: Riik võiks kaotada sõidupäevikute täitmise kohustuse ning tööandja sõiduauto kasutamist ei peaks lugema erisoodustuseks. Muudatuse tulemusena väheneb ettevõtjate halduskoormus, Maksu- ja Tolliametil vabaneb täiendavaid ressursse ning maksutulude laekumise vähenemise saaks katta näiteks sisendkäibemaksu mahaarvamise täiendava piiramisega;

32. tuleb muuta ettevõtjale soodsamaks sätted, mis lihtsustaksid väikeettevõtja maksuarvestust ja aitaksid lahendada likviidsusprobleeme, nt lubada rohkem kasutada kalendrikuust pikemat maksustamisperioodi, lihtsustatud arveid ja kassapõhist maksuarvestust;

33. tuleb suurendada topeltmaksustamise vältimise lepingute arvu ning uuendada 90.ndatel sõlmitud lepinguid vastavalt uuemal ajal sõlmitud lepingute poliitikale – rohkem maksustamisõigust residendiriigile, vähem vabastusmeetodi kasutamist;

Halduskoormuse vähendamine

34. tuleb kaasajastada E-keskkond ja digitaliseerimine: asutustevahelisi e-ühendusi tuleb tõhustada ning andmete taaskasutamist laiendada (elektroonilise menetluse põhimõtte tõhusam rakendamine). Kaaluda tuleb võimalusi statistiliste- ja maksudeklaratsioonide ühildamiseks: ettevõtjate poolt riigile antud andmete ristkasutus - ühendada omavahel nt Maksu- ja Tolliametile esitatav TSD ja Statistikaameti palgastatistika. Luua tuleks üks keskkond, kus ettevõtjad esitavad oma andmed. Ettevõtjatele (erinevad vanused, erinevad rahvused, erinevad IT-alased võimalused ja oskused jne) tuleb jätta võimalus valida mil viisil nad esitavad andmeid riigile ning ametkondade töö peaks olema nende andmete ühtsesse andmebaasi viimine. Andmebaaside loogika tuleks viia ühtseks ja sarnaseks ning võimalusel ühildada nii palju andmebaase kui võimalik, et ettevõtjad saaksid riigiga suhelda ühe andmebaasi kaudu. Registrikannete tegemine peab olema võimaliku väikese halduskoormusega s.h sarnased tuvastusvõimalused ID kaardi omanikele nagu planeeritakse e-residentidele ja e-kanalite/x-tee arendamine koostöös erasektoriga paremaks info ja dokumentide vahetuseks (platvormide sobitamine). E-riigi põhimõtteid tuleb laiendada erinevatele riigi vahendatavatele tehingutele - kommertspankade puhul võiks olla võimalus teatud standardtehingute puhul nõusolekute, kooskõlastuste andmine notariaaltehingutes ka e-kanalite kaudu ilma isikliku osavõtuta (isikud on notaritele teada). Kinnistusraamat ja notariaaltehingud on hetkel kohati digiajastu-kauged: hüpoteekide kustutamiseks võiks piisata panga kui hüpoteegipidaja digitaalsest avaldusest, kuna hüpoteegi kustutamine puudutab üksnes panga õigusi ja avalduse tegemine notari juures ei loo mingit lisaväärtust. Nii kinnistusraamatuseadus kui asjaõigusseadus tuleks reformida kaasaja isiku tuvastamise võimalusi arvestavaks;

35. ettevõtjaportaali võimalusi tuleb laiendada raamatupidamise korraldamisele ning deklaratsioonide ja aruannete esitamisele. Ettevõtjaportaal peaks pakkuma ettevõtjale palju suuremat abi raamatupidamise korraldamisel, deklaratsioonide esitamisel, aruannete esitamisel. Luua tuleb teavituste kalender, ettevõtjaportaali kaudu peaks olema lihtne end käibemaksukohuslaseks registreerida, esitada näiteks kaubamärgitaotlusi jne. Kasutusele tuleb võtta aadressiandmete süsteem ja lepingupartneril võimaldada arve väljastamisel saada ettevõtja kohta väljundanmdete komplekt, et lihtsustada arvete esitamist. Tuleb kaaluda teiste valitsuse poolt peetavate ettevõtjate kohta käivate registrite funktsionaaluste (s.h ennekõike majandustegevuse register) ühendamist nii omavahel kui ka ettevõtja portaaliga;

36. tuleb vähendada mikroettevõtete aruandluskohustust;

37. ettevõtjate tegutsemine peab võimalikult suures ulatuses olema paberivaba, s.h raamatupidamine, raamatupidamise algdokumendid jne;

38. tuleb üle vaadata ebamõistlikult koormavad riikliku järelevalve teostamist puudutavad normid, s.h need eriseadustes sisalduvad avalik-õiguslikud regulatsioonid, kus riikliku järelevalve rakendamisega sekkuks riik ülemääraselt isikute privaatautonoomiasse või kus ei ole tegelikult soovitud normi täitmise (politseilist) tagamist riigi poolt. Riikliku järelevalve teostamisega seoses vajab terviklikult üle vaatamist ka järelevalve tasudega seotud regulatsioon, s.t küsimus kas ja milliseid tasusid on korrakaitseorganil võimalik nõuda;

39. tuleb üle vaadata pakendiaruannete auditeerimine ning laiemalt pakendite kogumise ja taaskasutamisega seonduv regulatsioon. Välja tuleb töötada regulatsioon, mis peaks silmas eelkõige keskkonnaalaseid eesmärke. Kaotada tuleb nõuded, mis ei aita otseselt kaasa pakendite kogumisele või taaskasutamisele, nt pakendiaruannete audiitorkontrolli nõue;

40. tuleb üle vaadata majandustegevuse nõuded erivaldkondades (üldosa jõustus 2014), sest jätkuvalt on küsitav loakohustuste vajalikkus mitmetel tegevusaladel, samuti on kohati ebaselged loakohustuste piirid ning menetlus on keeruline. Tuleb kaaluda reguleerimata majandustegevuse valdkondade osakaalu suurendamist või vähemalt asendada loakohustused vähemkoormava teatamiskohustusega. Samuti tuleb kaaluda eri valdkondades tegevuslube sisaldavate regulatsioonide suuremat ühtlustamist ning koondamist ühte seadustikku;

41. suurinvestoritel (investeerib Eestisse olulise summa väärtuses vahendeid ning investeering on püsiv) peab olema võimalik tänasest väiksema halduskoormusega (vähesemate nõuete täitmisega) taotleda elamisluba Eestis ettevõtlusega tegelemiseks. Lisaks peab riik kaotama täna kehtiva 183 päeva reegli, mille kohaselt peab välisinvestor taotlema Politsei- ja Piirivalveametist oma eemalviibimise registreerimist, kui ta viibib rohkem kui 183 päeva väljaspool Eestit - investorid on liikuva eluviisiga ning sageli ei viibi nad üheski riigis vähemalt 183 päeva. Seetõttu ei ole ka mõistlik neile kehtestada lisanõudeid. Suurinvestor on usaldusväärne isik, kelle puhul on elamisloa kuritarvitamise riskid reeglina madalal tasemel ning korduvalt kontrollitud. Kui välisinvestorid või välistalendid tahavad Eestis viibida (nt siin tegeleda ettevõtlusega, töötada, õppida), siis peaks see olema võimalik üleliigse bürokraatiata;

42. tuleb vähendada notariaalset tõestamist ja kinnitamist vajavate dokumentide ja tehingute hulka;

43. tuleb üle vaadata notariaalsetes tehingutes isiklik kohalolek kohtutäiturite ja pankade esindajate poolt olukorras, kus isiklik kohalolek väärtust ei loo, riske ei maanda ja kellegi huve paremini ei taga, võiks olla asendatud digitaalsete avalduste ja kaugosalusega (juhul kui tehingu asjaolusid on vaja täpsustada on võimalik kasutada Skype`i jms, luua teatud piiratud ligipääs e-notarile jne). Kui valimisõigust kui üht olulisimat demokraatia ilmingut on võimalik rakendada ID-kaardi vahendusel e-kanali kaudu, puudub mõistlik põhjendus, miks eraõiguslikes tehingutes peaks füüsiline isiklik osavõtt tehingus kandma olulisemat tähendust. Koostöös pankade, kohtutäiturite ja ettevõtjatega tuleks kaardistada notariaalsed tehingud, milles isikliku osavõtt ja notariaalselt kinnitatud avaldus oleks võimalik asendada digitaalse avaldusega. Lisaks võiks kommertspankade esindajatel olla juurdepääs e-notarile, kus nad näeksid enda pangaga seotud tehinguid, saaksid parandusi ja täpsustusi teha lepingusse, lisada kommentaare, avaldusi ja kinnitusi samas virtuaalses keskkonnas, kus kõik andmed lõpuks talletatakse. Kohtusüsteemis on kasutusel e-toimik, sarnane suundumus dokumentide käitlemisel võiks aset leida e-notari puhul, mis hetkel on alakasutatud arendus;

Õiguskeskkond:

44. õigusnormide selgus;

45. õiguslike  mõjude  analüüsi  ja  ka  järelanalüüside  tähtsuse  suurendamine;

46. maksejõuetusõiguse revisjon - kuna Eesti maksejõuetusõigust (pankrotiseadust, saneerimisseadust ja võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseadust) loetakse Euroopa kaasaegsete maksejõuetusõiguste hulka (seda näitab ka hea hinne maksejõuetusõiguse (õigusliku)raamistikule Doing Business raportis), siis ei ole Eesti maksejõuetusõiguse parendamine võimalik läbi väikeste ja kosmeetiliste muudatuste, vaid ette tuleb võtta suuremahulisem revisjon, mille käigus muudetakse ka osasid seni kehtiva maksejõuetusõiguse aluspõhimõtteid;

47. riigihankemenetluse ettevõtjasõbralikumaks muutmine;

48. ühinguõiguse revisjon – äriseadustik on kehtinud juba 20 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud – eraõiguse aluspõhimõtted on saanud modernse kuju, loodud on uusi ühinguvorme, juurde on tulnud erinevaid ettevõtlusvorme jne. Sellest lähtuvalt tuleks ühinguõiguse probleemsed küsimused läbi töötada ja jätta kehtima see, mis on ajaproovile vastu pidanud ja hästi töötab, kuid mittetöötav või tegutsemist pärissivad normid tuleks uuendada;

49. õigusloome vähendamine ja parem põhjendamine – tuleb tagada teadmis- ja vajaduspõhine õigusloome ehk ultima ratio põhimõtte toimimine tegelikkuses;

50. seaduste ametlikud tekstid tuleb siduda riigikohtulahendite andmebaasiga, et võimaldada suuremal hulgal isikutel aru saada ja tõlgendada õigust õieti vältimaks vaidlusi;

51. ettevõtluskeskkonna turvalisuse küsimused: majanduskuritegude uurimisel tuleb tagada uurimisorganite parem võimekus;

52. tuleb vähendada ametiasutuste kirjadele vastamise tähtaega, mis kiirendaks majanduses paljusid protsesse. Selleks tuleb muuhulgas määratleda selgemini kirja mõiste;

53. väljatöötamiskavatsuste olulisuse suurendamine – väljatöötamiskavatsus peab muutuma reegliks;

54. tuleb avardada alustavate või väikeettevõtete finantseerimisvõimalusi, s.h luues allutatud laenude regulatsioon. Omanikel tuleb võimaldada teha allutatud laenude kokkuleppeid, et tagada netovara probleemise lihtsusatud lahendamine ja samas oleksid kaitstud võlausaldajate huvid;

55. tööstusomandi kaitse tõhustamine – tuleb tõhustada eelkõige kaubamärkide registreerimismenetluse läbiviimist, lühenema peavad menetluse tähtajad, Patendiametiga suhtlemine peab olema tehniliselt lihtsam, vaidluste läbivaatamine kiirem;

56. tagatistega seonduva regulatsiooni reformimine – vallastagatiste registreerimise süsteem vajab kaasajastamist, s.h kommertspandi regulatsioon. Krediidi kättesaadavuse ja nii täite- kui pankrotimenetluste seisukohast on oluline pandiõiguste läbipaistvus, s.t kellele, millal ja mis ulatuses on vara panditud, seda eelkõige ettevõtjate kontekstis. Vallasasjade (nõudeõigused, seadmed, inventar, kaup, sõidukid jne) pantimisel on probleemiks pantide nähtavus kolmandatele osapooltele (s.h täiturid, haldurid), mistõttu on võimalik ühe varaeseme korduv pantimine, segadus pandipidajate eesõigustes, pandiõiguste tunnustamisel täite- ja pankrotimenetluses jne. Vallasvararegister või vallastagatiste registreerimise süsteem võiks pakkuda lahendust;

57. tuleb tõhustada ministeeriumide vahelist koostööd seaduste ettevalmistamisel ja täitmisel, koostada regulaarselt seaduste täitmise analüüse, m.h uurida sihtrühmadelt seaduse mõju ning seaduse täitmisekäigus tekkinud probleeme;

58. tuleb üle vaadata eelpensionide süsteem, et soodustada järkjärgulist pensioneerumist - arvestades, et Eestis töötajate vanus pidevalt kasvab, tuleks riigi konkurentsivõimelisuse tagamiseks hoida võimalikult kaua inimesi tööjõuturul;

59. riik peab looma eeldused kolmeastmelise kohtusüsteemi veelgi tõhusamaks toimimiseks. Sisse tuleb viia kohtunike spetsialiseerumise võimalus (nt peamiselt töövaidlusi lahendavad kohtunikud, peamiselt ehitusvaidlusi lahendavad kohtunikud jne), et tagada kohtumenetluste efektiivsus ja kohtulahendite kvaliteet. Tuleb leida vahendeid kohtumenetluse pahatahtliku venitamise vastu. Kohtute töökoormuse vähendamiseks ning lihtsate vaidluste kiireks lahendamiseks tuleks tõsta oluliselt maksekäsukiirmenetluse rahalisi määrasid, täpse määra sätestamine sõltuks vastavast analüüsist senise kohtupraktika alusel ning kohtunike arvamusest aga eeldatavasti võiks see olla umbes 3kordne senine määr;

60. e-residentsuse soodustamisega seoses tuleb analüüsida, kuidas oleks võimalik igal tavalisel residendil kasutada samu soodustusi, mis on ette nähtud e-residendile;

61. tühjakasseti tasu maksmise ja kogumise põhimõtete muutmine. Tühja kasseti tasu regulatsiooni raames kogutavad summad on aastate jooksul pidevalt vähenenud; summade vähenemine on omakorda tingitud tarbimisharjumuste muutumisest tehnoloogia arengu tingimustes. Peamise probleemina saab välja tuua asjaolu, et kehtiv regulatsioon ei taga õiguste omajatele õiglast hüvitist erandi rakendamisega tekitatud kahju eest. Justiitsministeerium on probleemi lahendamiseks koostanud nn tühjakasseti tasu kogumise ja jaotamise regulatsiooni muutmise väljatöötamiskavatsuse, mille raames on plaan õiguslikult mõjutada kogutavate summade vähenemist, seejuures kogutava summa suurust; ja administreerimiskulu. Et riigil oleks võimalik adekvaatselt hinnata, milline on parim tühja kasseti regulatsioon edaspidiseks, tuleb välja selgitada uued tarbimisharjumused, parim viis selleks oleks uue asjaomase uuringu läbiviimine. Täiendavalt on saadud tulemuste põhjal vajalik hinnata, kas ja millistel tingimustel on võimalik tasu saamise süsteemiga lita täiendavaid õiguste omajate gruppe (nt filmitootjad);

62. üürilepingu regulatsiooni kaasajastamine. Erinevates ringkondades, eriti kinnisvara arendajate ja üürileandjate hulgas on levinud seisukoht, et meie üüriturg on liialt üürniku kasuks ja ei ole atraktiivne üüripindade loomiseks. Vähene üüripindade pakkumine mõjutab omakorda väga tugevalt tööjõu mobiilsust ja seetõttu mõjutab ka näiteks regionaalpoliitikat jne. Seega on üüriturul ja üüripindade olemasolul suur mõju meie majanduskeskkonnale. Tuleks analüüsida, kas ja mil määral saab Eesti üüriturgu investorite jaoks atraktiivsemaks muuta. Eelkõige analüüsida, kuidas oleks võimalik üürilepingu regulatsiooni muuta nii, et see paremini vastaks üürileandja ootustele ja samas tagaks küllaldase kaitse ka üürnikule;

63. kohtuvälised vaidluste lahendamised – parendada tuleb lepitusmenetluse läbiviimist, vältida ebaausate vahekohtuotsuste alusel täitemenetluse alustamine. Viimastel aastatel on sagenenud olukorrad, kus täitemenetluses soovitakse sundkorras täita fiktiivseid või väga kahtlaseid vahekohtu lahendeid. Sellises olukorras on väidetaval võlgnikul küll võimalik oma õiguste eest kohtus seista, kuid enda õiguste maksmapanemiseks kaasneb hulk ebamugavusi ja vaeva. Seetõttu on vajalik luua õiguslik mehhanism, mis välistab ebaõiglaste vahekohtulahendite täitmisele pööramise. Täitemenetluse saaks algatada ainult selliste füüsilise isiku suhtes tehtud vahekohtulahendite alusel, mis on riikliku kohtu poolt täidetavaks tunnistatud;

64. töövõtulepingute temaatika. Kitsaskoht: tellija ja peatöövõtja (ehitus eelkõige) sõlmivad lepingu ja peatöövõtja ei tasu alltöövõtjatele töö eest tasu.