/nginx/o/2016/01/21/4893117t1h00b1.jpg)
Hiljuti lahkunud David Bowie oli muusikamaailmas geenius, ent mitte ainult. Oma kireva elu jooksul suutis ta pääseda narkomaanina rentslisse kukkumisest ja koguda 172 miljoni euro suuruse varanduse, milles mängis lisaks karjäärile muusiku, näitleja ja heliloojana olulist rolli ka tema suurepärane ärivaist, mis tegi mõnikord suisa pankuritele silmad ette, kirjutab LHV ajakiri Investeeri.
Kui tänavu, kaks päeva pärast jõulukuuse väljaviskamist ilmus uudis David Bowie järjekordsest heliplaadist „Blackstar”, rõõmustasid muusikasõbrad, et vanameister on kolme aasta järel uue loominguga tagasi. Plaat ise oma süngusega tekitas aga fännides kohe vastakaid tundeid. Vaid kaks päeva hiljem järgnes muusikamaailma jaoks suure šokina uudis Bowie surmast. Viimane, kuu-poolteist enne surma filmitud videogi ei jäta kahtlust, et muusiku tervis polnud enam kiita. 18 kuud tagasi avastatud maksavähk oli teinud oma töö ning supertalendil tuli sellele alla vanduda. Väidetavalt tuhastati Bowie maised jäänused mehe enda soovi kohaselt viivitamatult pärast tema surma.
Aga maha jäi palju
Öeldakse, et rikkust hauda või krematooriumisse kaasa ei võta. Nii oli see ka David Bowie puhul. Erinevad analüütikud hindasid Bowie surma järgselt tema varanduse suuruseks 172 miljonit eurot, mis sisaldab soetatud luksuskinnisvara ja ka miljonite eurode väärtuses autoriõigusi.
Väidetavalt peitis Bowie suurema osa oma varast HSBC panga kontole Šveitsis, kus see on kaitstud maksuhaldurite eest Suurbritannias ja USA-s, kus ta tegelikult elas – hoolimata sellest, et juba 1970. aastate keskpaigas oli Bowie endale soetanud elupinna ka Šveitsis.
Vähesed tänapäeval teavad aga, et Bowie andis välja omanimelist ja oma näopildiga krediitkaarti, et tal oli oma internetiäri ja et ta müüs väärtpabereid 55 miljoni dollari eest, mida ta kasutas oma loomingu autoriõiguste tagasiostmiseks. Bowie näoga plaanitakse kaunistada ka uut 20-naelast rahatähte.
Oma elu jooksul tõestas Bowie, et tal on sama terav ärivaist kui mõnel investeerimispankuril. Aga see oli ka tema eesmärk. Töölisklassist pärit Bowie soovis sellest staatusest välja rabeleda, et pakkuda oma perele enamat.
/nginx/o/2016/01/24/4900405t1ha64d.jpg)
David Robert Jonesi lapsepõlv
David Bowie, sünninimega David Robert Jones, sündis Londonis Brixtonis 8. jaanuaril 1947. aastal. Tema ema Margaret Mary töötas kinos ja isa Haywood Stenton Jones oli heategevusorganisatsiooni Barnardo’s esindaja. Pere elas Lõuna-Londonis Brixtoni ja Stockwelli linnaosa piiril, aadressil Stansfield Road 40. Üks nende naaber on meenutanud: „London oli 1940. aastatel nii halb, kui üks koht üldse saab olla, ja ka aeg oli lapsele kasvamiseks äärmiselt raske.” Bowie käis kuni seitsmenda eluaastani Stockwelli lasteaias, kus teda peeti andekaks ja visaks lapseks, kuid ka allumatuks rüblikuks.
1953. aastal kolis pere Londoni äärelinna Bromleysse, kus Bowie astus kaks aastat hiljem Burnt Ashi algkooli. Kui David oli üheksane, tantsis ta äsja õppekavva võetud muusikatunnis muljetavaldavalt loominguliselt. Õpetajad pidasid tema tantsu elavalt artistlikuks ning tema enesekindlat kehavalitsemist lapse kohta rabavaks. Samal aastal kasvas tal ka huvi muusika vastu, sest isa tõi koju Ameerika vinüülplaatide kogumiku tolleaegsete staaride lauludega. Little Richardi loo „Tutti Frutti” kohta ütles Bowie hiljem, et „oli kuulnud Jumalat”. Samuti avaldas talle sügavat muljet Elvis Presley.
Hiljem õppis Bowie kunsti, muusikat ja disaini, sealhulgas ka küljendust ja trükiladumist. Kui poolvend Terry Burns tutvustas talle moodsat džässi, vaimustus David sellest sedavõrd, et ema kinkis teismelisele poisile 1961. aastal plastist altsaksofoni ning õige pea suunduski David ühe kohaliku muusiku juurde pillimängu õppima.
Aastal 1962 kakles Bowie koolis ühe tüdruku pärast George Underwoodiga, kes lõi talle rusikaga vasakusse silma. David viibis neli kuud haiglas, kus talle tehti mitu operatsiooni, ning arstid kartsid, et poiss jääb ühest silmast pimedaks. Silm küll paranes, kuid märk traumast jäi – vahel võis tunduda, nagu olnuks Bowie silmad eri värvi. Hoolimata tülist jäid Underwood ja Bowie headeks sõpradeks ning Underwood oli tema esimeste albumite disainer.
Algus polnud lihtne
1962. aastal vahetas 15-aastane Bowie plastsaksofoni päris pilli vastu välja ja lõi oma esimese bändi The Konrads, mis mängis kohalikel noortekogunemistel ja pulmades lihtsakoelist rock’n’roll’i. Aasta hiljem lõpetas Bowie kooli ja teatas vanematele, et kavatseb saada popstaariks. Seepeale saatis ema poisi kohe tööle elektriku abina.
Bowie ei olnud rahul oma bändikaaslaste ambitsioonitusega, lahkus The Konradsist ja liitus The King Beesiga. Ta kirjutas John Bloomile, kes oli pesumasinaäriga äsja rikkaks saanud, tehes mehele ettepaneku „teha meie heaks sama, mida Brian Epstein tegi biitlite heaks, ning teenida veel üks miljon”. Bloom ei võtnud pakkumist vastu, ent tänu tema soovitustele sai Bowie esimese personaalse agendilepingu. Edu aga ei tulnud ning Bowie lahkus kiiresti bändist.
Tema uueks bändiks sai folgi ja souli sugemetega bluusibänd Manish Boys. Edu ei järgnenud ka siin ega ka järgmises bändis ning Bowie kuulutas, et jätab popmuusika. Ometi jätkas ta tegutsemist erinevate agentide käe all ja mitmetes bändides.
Bowie polnud rahul oma lavanimega Davy või Davie Jones, sest teda aeti tihtilugu segamini tolleaegse kuulsa laulja Davy Jonesiga. Just seetõttu muutis ta oma nime 19. sajandi Ameerika rajamaapioneeri Jim Bowie ja tolle nime järgi kurikuulsaks saanud Bowie noa eeskujul David Bowieks.
1967. aastal ilmunud debüütalbum „David Bowie” tippu ei jõudnud ning kahe järgmise aasta jooksul ei avaldanud Bowie ühtegi singlit ega albumit. Et muusikuna tegutsemine ei osutunud kuigi tulusaks, oli Bowie sunnitud elatist teenima muudel viisidel. Ta osales ettevõtte Lyons Maid jäätisereklaamis ja kandideeris ka KitKati reklaamklippi, kuhu teda aga ei võetud.
Laulja tutvustamiseks vändati tema esinemistest 30-minutiline film nimega „Love You Till Tuesday”. Film esilinastus küll alles 1984. aastal, kuid selle võtted, mis toimusid 1969. aasta jaanuaris, tõid Bowiele ootamatult edu. Võtete ajal teatas David produtsentidele, et tal on filmi jaoks üks uus laul, ja mängis ette pala, millest sai tema läbimurre. Lugu nimega „Space Oddity” anti välja 1969. aasta juulis – pisut enne esimest mehitatud lendu Kuule – ja see tõusis Briti edetabelites esiviisikusse. Sama aasta novembris andis Bowie välja oma teise sooloalbumi „Space Oddity”, mis esialgu aga ei osutunud menukaks.
/nginx/o/2016/01/14/4872579t1h1dbe.jpg)
Oma kolmanda albumi „The Man Who Sold the World” salvestas Bowie uue taustabändiga. Raskekõlalise roki tõttu erines see oluliselt eelmisest albumist, mida iseloomustasid akustilise kitarri helikõla ja folkrokk. Uue albumi tutvustamiseks USA-s maksis plaadifirma Mercury Records kinni 1971. aasta jaanuaris ja veebruaris toimunud reklaamtuuri läbi terve Ameerika, mille käigus Bowie andis intervjuusid nii raadiojaamadele kui ka muule meediale. Kaks kuud hiljem anti Suurbritannias välja albumi versioon, mille ümbrisel kandis laulja kleiti. Ka Ameerikas ilmus Bowie intervjuudele kleiti kandes.
Järgmise albumi lindistamisel pöördus Bowie osaliselt „Space Oddity” stiili juurde tagasi, kuid märkimisväärset müügiedu plaat oma väljatuleku ajal ei saavutanud.
1970. aastate alguses rentis mees nimega John Fitch-Heyes Bowiele ja tema tolleaegse naisele Angiele maja Chelseas Oakley tänaval. Fitch-Heyes on öelnud, et küsis Davidilt 11 500 eurot (9000 naela) renti aastas, mis oli tol ajal üpris kõrge hind. Bowie olevat vastanud, et peab plaadifirmast küsima, kas nad on nõus sellist summat maksma, kuna tal endal puudus oma rahalisest seisust ülevaade.
„Me einestasime ühes Chelsea restoranis, kui tema pangakaart tagasi lükati ja mina pidin maksma,” meenutab mees. „Tal oli väga piinlik ja ta helistas kohe oma mänedžerile Tony Defriesile. Neil oli väike tüli, sest David tahtis teada, kus ta raha on, Tony aga vastas, et oli kulutanud varanduse laulja promomiseks USA-s. Tol ajal oli David rahaasjades väga naiivne. Ühel hetkel oli ta mulle võlgu aastarendi. Sain selle lõpuks küll kätte, aga ta jäi mulle ikkagi remondi eest võlgu,” kirjeldab Fitch-Heyes. Poolehoiust streikivate söekaevurite vastu värvis ta terve elamise mustaks, kaasa arvatud teleka ja kõlarid, ning selle kordategemine maksis terve varanduse. Sel ajal tundus, et Bowie ei tea rahast midagi ning lihtsalt laristab oma sissetuleku narkodiilerite, groupie’de ja isegi ennustajate peale. Bowiel polnud ühel hetkel rahagi, et oma poega toita.
Kriitilised aastad
Kosmoseteema ja planeet Marss köitsid Bowiet sedavõrd, et oma järgmise kavaga lõi ta publiku pahviks. 10. veebruaril 1972. aastal tuli ta koos oma bändiga The Spiders from Mars välja „Ziggy Stardusti” nime kandva lava-show’ga, kus ta esines rabavas riietuses ja punaseks värvitud peaga. Kontserdid olid nii menukad, et Bowie sai hoobilt staariks ning järgmise kuue kuu turneed Suurbritannias saatis hiilgav edu.
1975. aastal lõpetas Bowie koostöö David Defriesiga, väites, et oli teinud orjatööd ja polnud teeninud midagi. Defries omakorda süüdistas kokaiini, mis oli muutnud laulja iseennast petvaks koletiseks. Bowiel oli teatud mõttes siiski õigus, sest 1972. aastal sõlmitud lepingu järgi ei töötanud mänedžer laulja heaks, vaid vastupidi. Nimelt säilis Defriesil pärast koostöö katkemist autoriõigus Bowie lauludele suisa aastani 1982 – kuni 1975. aastani täies ulatuses, järgnevatel aastatel siiski osaliselt.
Esialgu leevendas Bowie oma pettumust järjest suuremas narkouimas, kuid kaineks saamisel oli tema pea ja otsus selge: edaspidi haldab ta oma rahaasju ise, ja nii kuni surmani. Ta lõi oma agentuuri Isolar Enterprises ja tegi tihedat koostööd ärinõustaja Bill Zysblatiga, kes töötas ka Stingi, Rolling Stonesi ja U2-ga.
Los Angelesest pärit pankur David Pullman, kes mängis olulist rolli Bowie õnne ehitamisel, on öelnud: „Ta oli väga nutikas, suisa nutikuse kehastus. Ja nutikus võrdub jõukusega. Lisaks oli ta loominguline geenius – see kombinatsioon on haruldane.”
Bowie esimene suur rahalaev saabus 1983. aastal, kui ta sõlmis lepingu plaadifirmaga EMI America albumi „Let’s Dance” avaldamiseks 17 miljoni dollari eest, mis oli tol hetkel kosmiline summa. Albumit müüdi rohkem kui seitse miljonit koopiat.
Sellest ajast on Bowie teeninud kümneid miljoneid eurosid ka kontserdituuridelt. Viimane, „Reality” nime kandnud tuur aastal 2004 tõi talle väidetavalt sisse 52 miljonit eurot.
/nginx/o/2016/01/12/4868219t1hf158.jpg)
Müüs võlakirju
1997. aastaks tekkis Bowiel kindel soov tagasi osta oma loomingu autoriõigused, mis olid karmi lepinguga läinud tema agendile. Ta lunastas selleks võlakirju ja läks finantsturu ajalukku mehena, kes sellise teoga hakkama on saanud. Enne Bowie otsustavat sammu andsid võlakirju välja vaid pangad ja investeerimisfondid. Investorid teenisid autoriõigustasusid Bowie võlakirja kestuse ajal ning võlakirju sai osta 287 laulule. Bowie sai õiguste ajutisest müügist 55 miljonit dollarit ning oli võlakirjade lunastamise järel kõikide oma lugude autoriõiguste omanik, mis on muusikaäris üsna harukordne. Enamiku allikate teatel oli võlakirja kestus 10 aastat ehk kuni 2007. aastani.
Kuigi võlakirjade müük oli Bowiele tulus, ei tasunud see investoritele ära. Muusikaäri õitseng internetis keeras autoriõiguste valdkonna pea peale. Bowie albumite tulu oli oodatust väiksem, kuna plaadistatud muusika ei müünud enam nii hästi, ja 2004. aasta märtsis hindas agentuur võlakirjad peaaegu rämpsu tasemele.
Kinnisvaramagnaat
Bowie mitmekesistas oma investeeringuid, suunates oma raha suurettevõtetesse ja priimadesse kinnisvaratehingutesse, nagu näiteks katusekorter, mille ta ostis 1999. aastal 3,4 miljoni euro eest endises kommivabrikus Manhattanil SoHo linnaosas. Sellest sai ka tema viimane kodu.
Korterite hinnad selles majas algavad nüüd 10 miljonist eurost. Bowie korteris on Brasiilia lehtpuidust põrandad, veinikülmikud ja kümblemisvannid. Varasemalt kuulus talle koos abikaasa Imaniga ka korter Central Park Southis, kust avaneb suursugune vaade pargile. Selle korteri müüsid nad 2002. aastal 1,8 miljoni naela eest.
Lisaks kuulus Bowiele korter Manhattanil NoHo linnaosas. 1998. aastal 1,3 miljoni euro eest ostetud korteri müüs ta edasi järgmisel aastal, teenides müügist 320 000 eurot tulu.
2003. aastal ostis Bowie ligi 26 hektarit (64 aakrit) maad New Yorgi põhjaosas 1 miljoni euro eest. Hiljem omandas ta seal piirkonnas veel kinnisvara. Tegemist oli targa otsusega, sest sealkandis käivad nädalavahetuseti puhkamaks filmistaarid ning piirkonnas on kinnisvara omandanud teisedki kuulsused, näiteks sellised staarid nagu Daniel Craig ja Uma Thurman.
Bowie oli koos oma naisega tõeliselt entusiastlik kinnisvara kokkuostja. Kolm aastat tagasi soetasid nad näiteks kolme magamistoaga kodu Woodstockis 1,8 miljoni euro eest, renoveerisid hoone ja laiendasid seda. Bowie külastas piirkonda regulaarselt, eriti suvel, kui tema tütar võttis seal osa kohalikust lastesuvelaagrist.
Samal ajal müüdi Bowie Londoni maja Gilston Roadil Chelseas kuulduste järgi 7,2 miljoni naela eest. 1995. aastal aga osteti laulja suvila Kariibi meres Mustique’i saarel 3,5 miljoni naelaga.
Bowie omas luksuskinnisvara ka Šveitsis Lausanne’i lähedal Sauvabelini metsa veerel, kuid müüs selle 9,21 miljoni euro eest aastal 1999. Põhjuseks oli väidetavalt asjaolu, et Imanile ei meeldinud Šveitsi vaikne elu. Finantsnõustajad soovitasid küll Bowiel Šveitsi elamine alles hoida, kuna see võimaldanuks lauljal võrreldes Suurbritannia ja USA-ga maksukoormust vähendada – tasuda oleks tulnud vaid kinnisvaramaks, mis põhineb vara väärtusel, ja lisaks tõestada, et ta elab seal ega viibi liiga palju Suurbritannias ja USA-s.
Tagantjärele on finantsspetsialistid öelnud, et kui Bowie oleks surnud šveitslasena (sõltumata, kus), poleks tema Šveitsi pangakontodele paigutatud vara üldse maksustatud. Finantsistid oletavad (teadmata, kus staar oma raha tegelikult hoiustas ja kuhu laekusid autoritasud), et juhul kui Bowiel olid head nõuandjad, pääseb suurem osa tema varandusest või isegi kogu vara pärandimaksust.
Bowie varanduse väärtuseks tema surma hetkel hinnati 172 miljonit eurot, kuid ilmselt on tegu äärmiselt konservatiivse hinnanguga. Kasvõi seetõttu, et sellise kaliibriga tähed (õigemini nende pärijad) teenivad pärast surma aastas lisaks kümneid miljoneid eurosid. On ka hinnatud, et Bowie loomingu väärtus võib olla 500 miljonit eurot, sest tal on vähemalt 20 hittlugu, mida raadios mängitakse ja mille igaühe väärtus on suurusjärgus 2,5 miljonit eurot.
Bowie vara kasvab edasi tema uute plaatide „Blackstar” ja „Memorabilia” müügist. Nende albumite tähelendu ta ise küll enam nautida ei saa, kuid autoriõigused kehtivad Suurbritannias ja USA-s vähemalt 70 aastat, nii et Bowie lapsed, lapselapsed ja isegi lapselapselapsed ei pea oma sissetulekute pärast muretsema.
Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2016
/nginx/o/2018/03/09/7672331t1h67f2.jpg)