Eelarveliidu kummitav vari

Euro tähis. Foto: SCANPIX

Euroopa liidrid kinnitasid küll möödunud nädalal, et teevad eurotsooni päästmiseks «kõik, mis iganes vaja», kuid jätsid vastamata küsimusele, mis eurot juba sünnist saati kummitab: kas rahaliit ilma eelarveliiduta on pikemas perspektiivis teostatav või isegi soovitav?

Selline kinnisus ja vaikimine garanteerib aga, et turud ka edaspidi nende poliitika ja kavatsused proovile panevad.

Selles, kas ühisraha ilma tsentraliseeritud eelarvepoliitikata toimib, kaheldi juba ammu enne euro käivitamist. Aga vähemalt nendes riikides, mis ühinesid, õnnestus euroentusiastidel lämmatada hääled, mis (nende arvates) peomeeleolu rikkuda üritasid.

Skeptikud on aga ammutanud jõudu kriisist, mis näib õigustavat varajaste vastuhääletajate kahtlusi. Vandenõuteooriatele avatud inimesed näevad valuutaliidu ja liikmesriikide eelarvelise suveräänsuse vahelisi kääre kui osa plaanist meelitada pahaaimamatud eurooplased eelarveliitu, mida nad kunagi tahtnud pole.

Kas euro ka ilma eelarveliiduta toimiks, sõltub sellest, mida eelarveliidu all mõeldakse ning millised poliitilised variandid veel kõne alla tuleksid.

«Eelarveline siirdeliit», kus ülejäägis riigid vaesemate naabrite puudujääke kinni maksaksid (ja mitte lihtsalt laenu ei annaks) ei ole ei ihaldusväärne ega ka realistlik. Vähemalt niipalju on saanud selgeks, jälgides rikastes riikides Kreekale ja Iirimaale antud laenudele järgnenud vägivaldseid reaktsioone – ning abisaajatele kehtestatud tingimusi.

Ja isegi kui saavutataks vaikiv nõusolek otseste rahaülekannete sooritamiseks, ei oleks see poliitiliselt hea: nii kaoksid igasugused stiimulid tootlikkust tõsta, mida Euroopa aga väga vajab.

Aga rahaliidud on oma olemuselt juba kord sellised – eriti kui nende finantssüsteem üha koomale tõmbub – et tekitavad asümmeetrilisi kapitalivoogusid. Sest see on tegelikult ka osa nende eesmärgist: rikkamate majanduste säästud peaksid voolama järelepürgijatele. Kui need vood kujunevad aga nii suureks, et lõppu pole nähagi, leitakse end või-olla tahtmatult olukorrast, kui sisuliselt on tegemist rahaülekannetega.

Kui nüüd tekib risk, et mõni riik võib olla sunnitud oma maksed katkestama, võib päästeoperatsioon tunduda isegi suhteliselt hea variant. Pole vahet, kas tegemist on riigi- või eravõlgadega: piisavalt suured eravõlad kujunevad riiklikeks.

Vältida võiks sellist olukorda kahel viisil. Üks oleks piirata kohe alguses ülemääraste netovoogude tekkimise võimalust. Teine aga oleks jaotada neist tulenevad kahjud viisil, mis ei saavutaks riikidevaheliste eelarvesiirete mõõtu.

Esimese lahenduse eeldus oleks uuendada euro makromajanduslikke reegleid. Seda üritab Euroopa Liit ka teha. Nõusolek on aga saavutatud vaid kõige vähemas: et liikmed informeerivad üksteist oma eelarveplaanidest. Jõustamise osas on otsad lahti: Prantsusmaa ja Saksamaa on kõikvõimalikud uued reeglid juba ette hambutuks muutnud. Need kaks Euroopa integratsiooni mootorit eirasid kümnendi alguses ise karistamatult praegusi reegleid; nüüd hülgavad nad aga Euroopa Komisjoni poolautomaatsete sanktsioonide ettepaneku.

Lõplik sõna on veel ütlemata: Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet nõuab reegliterikkujaile karmimaid karistusi. Kuniks aga reeglite sisu on paika panemata, ei ole sel teemal mõtet vaielda. Viletsate reeglite jõulisem jõustamine oleks rumal ja hoolimatu: praegune pakt ei oleks kuidagi suutnud Hispaania või Iirimaa ohtlikke olukordi ära hoida, küll aga oleks välistatud olulised finantsstiimulid. Reeglid tuleb teha sellised, et erasektori kõikumist võetaks sama tõsiselt kui riigisektori raskusi, ning korrektuure tuleks teha nii ülejääkide kui puudujääkide puhul.

Teine lahendus oleks mõista ja tunnistada ühte asja, millest eurotsooni liidrid veel täielikult aru ei saa. Nimelt, et suurim probleem on ülekäte kuhjunud erasektori võlad. Väga palju raha on juba kaotsi läinud; poliitikud aga üritavad vältida küsimust: kes kannab kahjud. Upsakas arusaam, et erapanku saab tervendada, on tänaseks toonud kaasa kõige perverssema «eelarveliitliku» ettevõtmise, mida üldse ette saab kujutada: Iiri maksumaksjaid sunniti aitama välja Iiri pankade välismaalastest võlausaldajaid.

Isegi kui eraviisilist mõõdutundetust edaspidi reeglite abil ära hoida saaks, oleks hetkel ainus alternatiiv eelarvelistele ülekannetele see, et puudujäägis riigid osa kahjudest eraisikutest ja eraettevõtjatest laenuandjatele kraesse kirjutavad.

Mõlemad eelarveliidu alternatiivid nõuavad ülejäägis riikidelt järeleandmisi. Neil tuleb lubada oma jooksevkontodel eurotsoonis kahaneda ja võtta vastu omaenda pankade kahjud – viimaseid võib siis kodus päästa või mitte päästa.

Kuid ühel või teisel viisil kannavad kahjumi võlausaldajad. Seega on eurotsooni tulevik ülejäägiriikide kätes. Ning sellest tulenevalt valib lahenduse ülim ülejäägiriik Saksamaa.

Võlausaldajad ruulivad – kuni maksevõimelised laenuvõtjad otsa lõpevad.

Copyright The Financial Times Limited 2010.