Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/03/04/5122815t1hb984.jpg)
Digipöörde ajastul oleme palju avalikumad kui varem, kuid peaaegu kõik vajame siiski oma füüsilist ruumi, et iseennast vähemal või rohkemal määral säilitada.
Kui ühelt poolt sulgeb liiga lähedale tulek introverdi iseenda kapslisse ja halvemal juhul võib ta liigsest teiste inimeste lähedusest haigeks jääda, siis teisalt on töiste masside liigutamine suurde ruumi kokku olnud ju arhitektide loovuse revolutsiooniline suund.
Teame, kui raske on olnud inimesi kabinettidest ringi tõsta suurtesse avatud kontoritesse, eriti veel, kui tegu on mõtte- või loovtööga tegelejatega. Sama tunde võivad luua ka liiga tihedalt pandud ja kitsad kontserdisaaliistmed või seesama avatud kontor, kus arhitekti hea mõte on taandatud 30-sentimeetriseks vaheks, mis eraldab kahe töötaja toole. See ei aja meid paremini suhtlema, vaid vastupidi, võib tekitada kapseldumist, riidu, sallimatust ja muid probleeme.
Mõned aastad tagasi sain põhjalikult tutvuda haiglakorraldusega Šveitsis, kus imestasin, kui oskuslikult suunatakse näiteks arsti ja patsiendi suhtlust ruumi abil. Nii oli paljudes haiglates söögisaal avatud igal ajal kõigile. Sellises keskkonnas toimis ruum ühendajana – arst, kes kiirete toimetuste vahel jooksis lõunale, ei jätnud ütlemast paari sõna patsiendile ja tema lähedastele. Sealsamas istus kohvi- või lõunalauas kogu haiglarahvas ning ei patsiendid ega meditsiinipersonal olnud üksteisest eraldatud, millest võitsid kindlasti arstide ja patsientide omavahelised suhted.
Üks teine Šveitsi suurhaigla oli lahendanud ruumikommunikatsiooni abil suhtlusprobleemi arstide ja teadusinimeste vahel, kes muidu kipuvad kapselduma oma kabinettidesse. Kõnealune haigla oli rajanud keset vana haiglalinnakut minimalistliku, suurte klaasakendega toitlustushoone «kasti». Arhitekti mõtte oli targalt ära kasutanud raviasutuse juhtkond, korraldades selleks, et haiglarahvast korrapäraselt urgudest välja meelitada, kesknädalati klaasmajas džässi- ja tantsuõhtuid. Andekas meditsiinirahvas oli usin ka ise musitseerima ja nii kulges kommunikatsioon sageli pillimängu ja tantsukeerutuse saatel.
Ja nüüd küsin: kas meie ühiskond oleks valmis džässkaareks kusagil haigla-aatriumis, kus osalejaiks pidžaamades ja seotud jäsemetega patsiendid koos arstide-õdedega?