«Ülikoolid on ehitatud kloostri tüüpi, kus väljaspool kambreid, söögitubasid ja rituaaliruume, mida nimetatakse loengute ja praktikumide ruumideks, mingeid olemiskohti pole. Ka enamik söögikohti on sellised, kus töökohtumisi ja nõupidamisi ei ole kuigi mugav korraldada, pealegi suletakse need varakult. On küll veel olemas raamatukogud, kuid seal peab valitsema vaikus ja rahu. Ja nii lepitakse kokkusaamised kokku kusagil linna peal kõigile avatud keskkonnas. Tegelikult on linnaski raske leida mugavaid kohti, kus juttu ajada, sest söögikohad on mõeldud eelkõige söömiseks-joomiseks. Ka muusika ja valguse valik ei pruugi neis mõttetööks sobilik olla,» rääkis Strandberg.