Hardo Pajula: Euroopa triiphoone lõpukrambid

SEBi ökonomist Hardo Pajula. Foto: Liis Treimann / Postimees

Euroopas on mitu aastakümmet tegeldud utoopilise hoolekanderiigi ehitamisega, mille läbikukkumist ei taheta aga kuidagi tunnistada, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.

Kogu see ühisrahasaaga hakkab mulle päev-päevalt üha enam meenutama poliitilise soovmõtlemise ja majandusliku reaalsuse vahelist võidujooksu, kus esimesena mainitu päkkade välkudes stardist uljalt minema putkas, oma kohmakale kaaslasele vahepeal mitu ringi sisse tegi, kuid nüüd, paar kilomeetrit enne finišit, keel vestil, staadionimurul vedeleb ja hirmust pärani silmi rivaali raskel sammul endale lähenemas näeb.

See mõistupildiline spordiüritus algas palju enne seda, kui euro ise 1999. aasta 1. jaanuaril arveldusühikuna rahandusajaloo näitelavale astus. USA ökonomist Barry Eichengreen paigutab stardipaugu koguni 1960. aastate algusesse, mil kuus Euroopa Majandusühenduse asutajariiki otsustasid rajada hiiglasliku, Joonia merest Waddenzeeni ulatuva triiphoone, mille kullatud uksel seisis lugeda «Ühine põllumajanduspoliitika».

Soovis põllumehi turutuulte ja hinnakülmade eest kaitsta ei olnud midagi iseäralikku, siinkandis tuleb omamaine köögivili paratamatult veidi kallimalt kätte. Järgnenut silmas pidades tehti aga saatuslik otsus kasvuhoone küttesüsteemi valikul.

Siinkohal tuleks selgituseks teha väike kõrvalepõige majandusteooria telgitagustesse.

Turumajanduses on hindadel teadupärast kahetine roll: need jaotavad informatsiooni ja sissetulekuid. Üks majandusteooria põhilauseid ütleb seda, et need kaks ülesannet on teineteisest lahutatavad, st kui meile miskil põhjusel ei meeldi turusüsteemi sissetulekute jaotus, siis on võimalik viimane hindu moonutamata ümber kujundada.

Loomulikult töötab ka see teooria lõpuni vaid tahvlil, kummatigi on sellel aga ka reaaleluline tähendus: kui riik tahab kedagi aidata, peaks ta seda võimaluse korral alati tegema otsetoetuste kaudu.

Informatsioonikandjatena peavad hinnad suunama tarbijate ja tootjate valikuid ning kui keegi hakkab hindu oma suva järgi muutma, on tagajärjeks väärotsuste harutamatu kassikangas. Nii on Vene ajast näiteks eesti keelde jäänud vormileivale viitav «seakeeks», mis tuli sellest, et tolleaegse rängalt subsideeritud leivahinna juures lõpetas arvestatav kogus mainitud pagaritootest sigade ninaesisena.

Euroopa Komisjoni 1960ndate alul tehtud otsus rajada ühine põllumajanduspoliitika riiklikele tugihindadele tähendas selle sektori allutamist tsentraalsele plaanimajandusele, «sisuliselt seisis ühise põllumajanduspoliitika administraatorite ees samasugune õudusunenägu nagu Ida-Euroopa plaanikomiteedelgi, ainult et ühe sektori ulatuses», kirjutab Eichengreen.

Sellel sammul oli edasise suhtes kaks põhjapaneva tähtsusega tulemust, esiteks hüübis Brüsseli põllumajandusministeeriumi ümber ajapikku kriitiline mass bürokraate, kelle staatus ja eelarve sõltus lõimumispingutuste jätkumisest. Ent tänase teema seisukohast on veelgi olulisem, et tugihindade süsteem eeldas ühendusesiseseid fikseeritud valuutakursse.

Seni kuni kogu läänemaailma hõlmav Bretton Woodsi fikseeritud kursside süsteem töötas, oli see tingimus automaatselt täidetud. Kui selle aeg aga läbi sai ja Prantsuse frank 1969. aasta augustis dollari suhtes kümme protsenti nõrgenes ning Saksa mark paar kuud hiljem sama palju tugevnes, lõi see hoolikalt timmitud bürokraatliku õhulossi vundamenti suure augu.

Selleks et kursiliikumiste tagajärjel tekkinud hinnaerinevustest tingitud üüratute toiduainekoguste piiriülest liikumist ära hoida, vastaski Brüssel Bretton Woodsi lagunemisele euro kauge esiisa – nn roheliste valuutakursside süsteemiga.

Ka siin on paralleel meie enda lähiminevikuga võrdlemisi õpetlik: kui Nõukogude Liidus oli rublal mitu vahetuskurssi, siis mõistuspärasemas Euroopa Majandusühenduses olid ametlikest erinevad kursid kehtestatud vaid põllumajandustoodangule. Ometi lisas ka see asjakorraldus juba niigi jahmatavalt arusaamatule moodustisele veel ühe keerulisuskorruse ja pani ühe Saksa poliitiku nentima, et ta olevat Brüsselis kohanud vaid kahte ametnikku, kes rohelistest valuutakurssidest üldse midagi arvata oskasid – üks olevat osanud neid selgitada, kuid ei olevat neist aru saanud, teine olevat süsteemist aru saanud, aga ei osanud seda selgitada.

Pean tunnistama, et just see lugu tegi mind euro tuleviku suhtes iseäranis umbusklikuks – kui üks asi on sündinud millegi nii mastaapselt jabura nagu ühise põllumajanduspoliitika teenrina, ei saa sellele pakkuda pikka eluiga.

1970ndatel jätkusid sama heroilised, enamasti tulutuks jäänud katsed valuutakursse fikseerida. Järjestikustel ebaõnnestumistel oli tavaliselt üks ja sama põhjus: enamik riike ei suutnud Saksamaaga sammu pidada.
Fikseeritud kursid tekitasid nõrgemates majandustes suured jooksevkonto puudujäägid, ülejääkidega partnerite soov oma kehvemaid naabreid toetada oli võrdlemisi piiratud ja soov oma sisemajanduslikke eesmärke ühenduse kui terviku vajadustele allutada niisamuti. Alles Mitterrandi sotsialistliku valitsuse 1984. aastal tehtud kannapööre ja sellele järgnenud karm kokkuhoiuprogramm suutsid frangi kursi marga suhtes sedavõrd stabiliseerida, et ühisrahale üleminek 1999. aasta jaanuaris üldse võimalikuks osutus.

Selle koha peal jõudis soovmõtlemine oma vastasest veel ühe ringi ette: kui rahvuslikud valuutad on ühistombuks kokku sulatatud ja tsoonist välja astumine võimatuks tehtud, siis lihtsalt ei saanud teised riigid enam Saksamaast maha jääda (nii kõlas euroläkitajate argument). Paraku voolas majandusajalugu ka jäätunud kursikaane all endise jõuga edasi.

Kui võrreldes euro lavaletulekuga on keskmise Saksa ettevõtte tööjõukulud toodangu ühiku kohta kasvanud nii viis protsenti, siis Hispaanias, Itaalias ja Iirimaal on need samal ajavahemikul kerkinud üle 30 protsendi. Siia ongi ühisraha maetud: kulude ennakkasv tekitab kaubanduspuudujäägid, need omakorda järjest kasvavad laenukoormad ning kui krediidikarussell välja lülitati, jõuti Tindemansi juurde jälle tagasi.

Nimelt pani Belgia peaministri Leo Tindemansi juhitud komitee 1976. aastal ette leppida kaheastmelise Ühenduse tõsielulisusega. Euroopa Nõukogule esitatud plaani järgi pidi esimesele astmele mahtuma Saksamaa ümber koondunud margatsoon ja teisele siis kõik ülejäänud. See idee põrkas aga vastu Prantsusmaad, kelle jaoks oli teise liigasse kukkumine piinlik ja seetõttu vastuvõetamatu.

Mainitud seik viib meid aga jälle selle sama soovmõtlemise ja reaalsuse mõõduvõtmise juurde tagasi. Kuigi ühise põllumajanduspoliitika kasvuhoonet on hilisemate reformide käigus kõvasti koomale tõmmatud, on kogu liidu kohale ajapikku kerkinud veel suurem ja vahvam triiphoone, mille konstruktsioone krediidikriisi jäetud lumevallid nüüd järjest raskemalt rõhuvad.

Tontlike sõjamälestuste, kommunismiohu, USA julgeolekugarantii, sõjajärgse lastesaju ja veel nii mõnegi muu asjaolu kokkusattumise varjus on euromandariinide juhtimisel mitu aastakümmet tegeldud utoopilise hoolekanderiigi ehitamisega ja selle ettevõtmise läbikukkumist ei taheta endale veel kuidagi tunnistada.

Praegu on peaaegu kogu lootus sellel, et eurotsooni mustad lambad teevad IMFi taktikepi all läbi enneolematu saleduskuuri, taastavad oma konkurentsivõime, ajavad kaubandusbilansid plussi, maksavad võlad tagasi ja hoiavad ära Lehmani teise seeria. Just see on siin praegu kaalul. Nagu hiljuti kirjutas endine IMFi kõrge ametnik Desmond Lachman, avaks Kreeka või Iiri valitsuse lõplik allaandmine Pandora laeka, mis seaks kahtluse alla kokku umbes kahe triljoni dollari kõrguse võlatorni püsikindluse.

Lachmani ettepanek on lihtne: kuna tõenäosus, et Kreeka ja Iiri jne sellest võimatust kokkuhoiuprogrammist terve nahaga välja tulevad, on niivõrd väike, tuleks neil lasta tsoonist organiseeritult lahkuda ja mitte oodata, kuni paanikas võlausaldajad suruvad peale lõpplahenduse, mille lahtiharutamine võib olla veel keerulisem, kui roheliste valuutakursside süsteem oligi.

See kõlab ju üsna mõistlikult: kui on selge, et kasvuhoone tarind sellist lumekogust välja ei kannata, oleks taiplik väärtuslikumad asjad sealt aegsasti evakueerida ja mitte passida seni, kuni lumi matab sellegi, mille hoidmiseks see objekt kunagi ehitati.

Hardo Pajula on SEB ökonomist.