Euroopat raputavad rahvuslikud ärkamised

Tõusva päikese kiired Šveitsi silitamas. Foto: mountainphotographer.com

Financial Timesis Brüsseli sündmuste kajastamise eest vastutav toimetaja Peter Spiegel on lugenud kokku, et umbes ühe aasta jooksul korraldavad Euroopa Liidu poliitika asjus rahvahääletusi juba viis riiki.

Otsa võttis lahti Kreeka, et tühistada oma kolmanda abipaketi tingimused. Järgmiseks ütles Taani «ei» Euroopa Liidu järelevalvele ja kohtupoliitikale. Aprillis pannakse Hollandis referendumile Euroopa Liidu integratsioonidiil Ukrainaga. Juunis otsustavad britid blokki jäämise või sellest väljumise üle. Ja nüüd lisandus Ungari rahvahääletus pagulaskvootite pärast.

Lisada võib oktoobrikuise referendumi Itaalias koduste reformide üle ning alati rõõmsalt rahvahääletusi korraldava Šveitsi, ning meie ees avaneb pilt tärkavast otsedemokraatiast.

Nagu nentis juba jaanuaris The Economisti Brüsselis baseeruv kolumnist Tom Nuttall, pole referendumid oma olemuselt küll uus nähtus, kuid nende rakendamine Euroopa Liidu poliitikate suhtes – mis kujutavad endast alati mitmekihilise lehmakauplemise tulemit – võib euroliidu niigi aeglane seadusandlik masinavärk sootuks kinni kiiluda.

Mõnes mõttes lõikab Euroopa Liit rahvahääletuste näol omaenda külvatud seemnete vilju. Projekti algatajad olid oma integratsiooniplaanidega varjamatult elitaristlikud. «Ma mõtlesin, et oleks vale konsulteerida Euroopa rahvastega kogukonna struktuuri asjus, mille suhtes neil puudus praktiline kogemus,» teatas omal ajal Euroopa Liidu vaimne ristiisa Jean Monnet.

Hiljem on referendumite tulemustest kas mööda hiilitud – pärast seda, kui Prantsusmaa ja Holland hülgasid 2005. aastal Euroopa Liidu «konstitutsioonileppe», nimetati see sisuliselt ümber «Lissaboni leppeks» lisanditega, mis välistasid rahvahääletuste vajaduse – või korraldatud lihtsalt uued referendumid.

Iirimaa hääletas kaks korda nii Nice’i kui Lissaboni lepete üle – olles mõlemad esimesel katsel seljatanud.