/nginx/o/2015/02/09/3752343t1h6b6b.jpg)
Mis iseloomustab David Cameroni karjääri poliitikuna? Terve seeria viimase minuti «õnnekatsumisi». Sageli pärast seda, kui šansid kadusid käest. Brexiti rahvahääletuse poole triiviva Briti peaministri puhul tuleb nüüd küsida, kas õnnekatsumine läks seekord liiga kaugele.
Olles löönud ELi liidritega käed diili osas, mis võimaldab Ühendkuningriigil kärpida teatud määral Euroopa Liidu siseselt saareriiki saabujate sotsiaaltoetusi, seisab Brüsselist naasnud Cameron täna hommikul silmitsi valitsuskabineti koosolekuga koduses Londonis.
Peaminister panustab sellele, et vastasleeri ehk «väljumist» asub avalikult toetama võimalikult vähe ministreid, kirjutab Bloomberg Business.
See on alles esimene samm lähikuudel läbida tuleval takistusribal, mis viltu võib minna.
Samuti on Cameron panustanud sellele, et paljude «väljumist» toetavate Briti ajalehtede töö ei kõiguta eriliselt hääletajaid. Ja et suurt osa valijaskonda haaranud aparaadi-vastane meeleolu ei koondugi peaministri ja peavooluparteide vastu. Ja et Euroopasse tulvavate migrantide vool ei tõuka tema «jäämise-kampaaniast» eemale britte, kes niigi kasvava sisserände pärast ärevust tunnevad.
«2005. aastal võitis ta kaotaja positsioonilt partei esimehe koha. 2014. aastal võitis ta Šoti iseseisvusreferendumi. Ja mullu võitis ta üldvalimised, kuigi kõik ütlesid selle olevat võimatu,» loetles Bloombergile antud intervjuus Londoni Queen Mary Ülikooli politoloogiaprofessor Philip Cowley.
Ja jätkas: «Nüüd ta kas võidab selle [õnnekatsumise] ja siirdub siis paari aasta pärast võidukalt pensionile, või läheb asi tema jaoks kohutavalt valesti. Ja võibki minna.»