/nginx/o/2015/12/02/4761329t1h047f.jpg)
Eesti erasektori võlakoorem SKP suhtes on suurem, kui teistel samal ajal Euroopa Liiduga liitunud riikidel, ent jääb siiski alla Euroopa Liidu keskmisele.
Eestlased on sarnaste riikidega võrreldes rohkem võlgu. Miks? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti majapidamiste võlakoormus SKP suhtes oli 2014. aasta lõpuga ligikaudu 39 protsenti. Eestiga samal ajal Euroopa Liiduga liitunud ja ligikaudu sama sissetulekutasemel olevate riikide võlakoormus SKP suhtes oli keskmiselt ligikaudu 30 protsenti. Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmine oli samal ajal 65 protsenti.
Ettevõtete puhul olid need näitajad vastavalt 77, 60 ja 77 protsenti. Seega sama jõukate riikidega võrreldes on Eesti erasektori võlakoormus mõnevõrra suurem ja Euroopa Liidu keskmisega võrreldes natuke väiksem.
Majandusbuum tuli laenurahast
Erasektori võlakoorem oli teiste samal tasemel olevate riikidega võrreldes suurem juba enne 2004. aastat. Ent põhiliselt suurenesid võlad vahetult peale Euroopa Liiduga liitumist. «Suhteliselt suurem eestlaste võlakoormus tuleneb peamiselt majapidamiste ja ettevõtete väga kiirest laenu ja võlakoormuse kasvust aastatel 2004 - 2008. Kuigi võlakoormus kasvas siis ka paljudes teistes riikides, jäi see Eestiga võrreldes siiski valdavalt mõnevõrra aeglasemaks,» selgitas seda Eesti Panga ökonomist Taavi Raudsaar.
Võlakoormus neil aastatel kasvas kiiresti mitmetel põhjustel. Kapitali suurt sissevoolu nii Eestisse kui teistesse Balti riikidesse toetas soodne üleilmne keskkond koos rikkaliku likviidsuse ja madala riskikartlikkusega.
Lisaks valitses siinse piirkonna arengut silmas pidades üleüldine optimism ja eeldati sissetulekute ning hinnataseme kiiret ühtlustumist Lääne-Euroopaga. Euroopa Liiduga ühinemine lisas veelgi usku edusse ja kindlustunnet ning vähendas riskihinnanguid.
«Välismaiste pankade agressiivne võitlus turuosa pärast, tõi kaasa intressimarginaalide järsu vähenemise ja ka teiste laenutingimuste leevendamise. Nii vähendati oluliselt kinnisvaralaenude omafinantseeringumäära, pikendati laenutähtaegu ning lõdvendati laenumakse ja sissetuleku suhtele seatud piire,» meenutas Raudsaar.
Nõudluse poolelt toetasid laenamist sissetulekute ja kasumite kiire kasv ning alanevate intressimäärade ja kiireneva inflatsiooni taustal negatiivseks pöördunud reaalsed intressimäärad. Kõik see tegi laenamise kättesaadavaks aina suuremale hulgale majapidamistele ja ettevõtetele.
«Lisaks toetasid laenuturgu nii nõudluse, kui ka pakkumise poolelt väga kiiresti kasvavad kinnisvarahinnad, mis muutsid kinnisvara soetamise atraktiivseks ja suurendasid samal ajal laenutagatiste väärtust,» ütles ta.
Peale kriisi võetakse laenu vähem
Ent ülemaailmse majanduskriisi puhkedes hakkas Eesti eraisikute ja ettevõtete laenu võtmine kiirelt kahanema. Ühelt poolt kahanes eraisikute ja ettevõtete soov ning vajadus ebakindlas olukorras laenu võtta. Teiselt poolt muutus pankade olukord keerulisemaks ning nad vähendasid laenupakkumist ja karmistasid laenutingimusi.
Pärast majanduskriisi on majapidamiste ja ettevõtete laenuaktiivsus küll jälle mõnevõrra suurenenud, kuid jäänud suhteliselt mõõdukaks. Säästetakse varasemast rohkem ja säästude kasv on ületanud laenude kasvu. Kuna ka nominaalse SKP kasv on ületanud võlakohustuste kasvu, siis on võlakoormus ehk võlakohustuste ja SKP suhe märkimisväärselt alanenud.
«Vaatamata alanemisele, on Eesti majapidamiste ja ettevõtete võlakoormus siiski veel mõnevõrra kõrgem, kui praegu teistes meie jõukuse tasemel olevates riikides ning jõukamates riikides ajal, kui nad olid meie tasemel,» ütles Raudsaar.