Hernesupp – antiikaegne tänavatoit

Hernesupp pole kadunud tipprestoranide menüüst, lihtsalt ei näe talupojatoiduna välja. Foto: Peeter Langovits

Kes tahab vastlapäeval korralikku hernesuppi saada, peab ettevalmistustega alustama juba esmaspäeval. Ja valmis supp tasub kohe ära süüa, sest seistes see paremaks ei lähe.

Hernesuppi on keedetud ja söödud juba antiikajal, kirjutab Saarte Hääl. Seda on mainitud Aristophanese komöödias «Linnud» ja tol ajal müüdi Ateenas hernesuppi otse tänaval.

Eesti kultuuris on hernesupp koos seajalgadega traditsiooniline vastlatoit. Sealiha ja eriti seajalgade söömine eesti vastlakommetes on mälestus katoliku ajast. Algas ju vastlapäeva järel paastuaeg, mis kestis lihavõtteni. Kunagise Rootsi impeeriumi aladel, sealhulgas Soomes, on tavaks süüa hernesuppi neljapäeviti. See komme pärineb samuti reformatsioonieelsest ajast, kui reede oli paastupäev. Hernesuppi serveeritakse seal sealiha ja sinepiga. Supp ise sisaldab sageli sibulat ja tüümiani ning majoraani. Kõrvale võib süüa näkileiba. Hernesupi järel süüakse tavaliselt pannkooke moosiga.

Vanadel eestlastel polnud aega kogu aeg paja ääres passida ja leemekulpi liigutada. Seepärast läksid vesi, suitsukont, herned ja kruubid ühekorraga potti ning keedeti, kuni supp valmis.

Pikemalt loe Saarte Häälest.