Me müüme end liiga odavalt!

Siis, kui kõik algas: oli aasta 2004, mil Ljudmila Gurtšenko Radissonis idanaabreid hullutas. Foto: Erakogu

Aastaid Venemaal turundajana töötanud René Kirspuu (37) kutsub Tallinna aastavahetust veetma väga jõukaid idanaabreid. Ta leiab, et sellele seltskonnale tuleks panustada senisest tunduvalt enam.

René Kirspuu oli Eestis esimene, kes Venemaa venelastele kaheksa aastat tagasi suuri uusaastapidusid korraldama hakkas. «Põhjus oli lihtne: siis avati Radissoni hotell, kohalikule rahvale mõeldud pidu kukkus läbi ning pakkusin toonasele müügijuhile Kersti Vainole, et teeme hoopis venelastele. Algul oli suhtumine skeptiline,» meenutab Kirspuu.

Õhtu täheks valis ta Ljudmila Gurtšenko, kogu koosviibimine oli üles ehitatud Nõukogude-nostalgia lainele ja asi tasus ära. Järgmisel aastal pakuti retrostiilis õhtuid juba teisteski Tallinna hotellides ning sama kontseptsiooni viljeldakse üldjoontes tänini.

Odavus – üliagarate reisibüroode süü?

Kirspuu ise korraldas samuti mitu aastat järjest tänu Vene turu suurusele muretult copy-paste-meetodil uue aasta vastuvõtmist – ainult peaesinejad vaheldusid –, nüüd aga usub, et on viimane aeg kannapööre teha. Tema tahab Venemaa venelastele tutvustada nüüdis-Eestit. Ja mitte enam rongituristidele, vaid väga jõukatele venelastele, kellest mõni saabub Tallinna eralennukiga.

Ilmselt pole nad valikuga eksinud – Moskvas ilmuva ajakirja Hello! maailmas peetavate aastavahetuspidude esikümnes on ju ka René Kirspuu üritusel kindel koht. Tulijaid on nii rohkesti, et peopaigas, Schlössle viietärnihotellis tuli numbritubadest puudu ning need leiti Kolmest Õest.

Seepärast imestabki Kirspuu, et suurem osa teisi venelaste aastavahetuspidude korraldajaid erakordse innukusega tulijate kvantiteedile rõhub. Ilmselt, oletab ta, on selles süüdi reisibüroode agarus ja kartus, nii et peetakse tähtsaks hotellid võimalikult varakult, seega ka võileivahinnaga välja müüa. Nüüd, mil nõudlus luksuslikumate tubade järele olemas, pole neid enam kusagilt võtta.

«See on suur viga ja mind häirib see väga,» ütleb ta. «Tahetakse teenindada tuhandet inimest, kes jätavad siia saja inimese raha, mitte vastupidi. Jah, Venemaal on suur turg, sealt leiab kõigile kedagi, aga miks võetakse paremast kõige kehvem? Ma ei arva, et rikkad inimesed oleksid justkui ravimiks Tallinna linnale, aga meil on ju nii palju, mida neile pakkuda!»

Rikkureid meelitab kvaliteetne toit
Esmalt on Kirspuu kindel: retropidu enam ei müü, see tundub rikastele venelastele imelik, pole ammu enam aktuaalne. «Seda rahvast huvitab kõik uus,» on ta veendunud. Ja põhjendab: «Venemaa ja Moskva on muutunud. Isegi Pugatšova või Rotaru kontsertidel käivad Tallinnas pigem eestlased kui venelased, kes on neid 20 aasta jooksul televisioonist tüütuseni näinud.

Neil on uued staarid. Moskva venelased on väga amerikaniseerunud, samas jumaldavad endiselt prantsuse kultuuri, aga mingit nostalgiat nüüdne moskvalane enam ei vaja – sealne keskmine tarbija on 35–40-aastane, kel nõukaajast erilisi mälestusi pole ja keda see ei huvita ka.

Nad on üles kasvanud mobiiltelefonide ja interneti ajastul, nad teavad, kes on Louis Vuitton või Coco Chanel. Nad otsivad midagi muud ja Eestis tuleks seda ära kasutada.»

Oluliseks komponendiks, mis Vene rikkureid Eestisse ja mitte Riiga, Helsingisse ega ammugi mitte Vilniusse meelitab, on Kirspuu hinnangul lisaks postkaardilikule vanalinnale ja merele siinsete eliitrestoranide kvaliteetne toit. Hinna ja kvaliteedi suhe on paigas ning toidukohtade sisekujundus kannatab enamasti ka karmimat kriitikat.

«Tuttavad Moskva sisekujundajad on mulle öelnud, et sellist meeldivat disaini Venemaa pealinnast nii kergesti ei leia,» räägib Kirspuu. «Teiseks pole aeg, mis kulub tellimuse andmisest roa lauale saabumiseni, sugugi nii pikk kui Moskvas, pealegi kasutatakse kohalikke toiduaineid.

Teenindajate vene keele oskus või oskamatus ei mängi selle seltskonna silmis mingit rolli – see on müüt! Kõik nad räägivad inglise keelt.»

Soov olla omasuguste seas
Venemaal oma kulu ja kirjadega teatmikku «Starõi Tallinn i kurortõ Estonii» välja andva Kirspuu sõnul muudab Eesti venelastele varasemast veelgi atraktiivsemaks asjaolu, et kuulume Schengeni viisaruumi, sest nagu ütleb Kirspuu, on see viisa olemas igal raha ja ajuga moskvalasel. Vähem oluline pole ka euro tulek «ja muud siinsed kapitalistlikud võlud».

Aastaid Moskvas elanud ja sealset seltskonna-eliiti tundma õppinud mees ütleb, et tegelikult on inimesed, keda ta aastavahetuseks Tallinna ootab ja kellele inglisekeelse peo korraldab, osaliselt tema sõbrad.

Nende hulka kuuluvad ärimehed, arvamusliidrid, Esquire’i, InStyle’i, Vogue’i jt klantsajakirjade peatoimetajad, arhitektid, fotograafid. «Inimesed, kelle huvialadeks kõik, mis ilus, edev ja kvaliteetne, kellega me koos Moskvas 90ndate keskel alustasime.

Meil tekkis otsekui kommuun – sünnipäevi tähistasime kord Istanbulis, kord Thbilisis, New Yorgis või mujal. Igas kuus käisime kaks korda kusagil. Tallinnal on selle seltskonna silmis samasugune tähendus kui Pariisil või New Yorgil, sest nad näevad mu kodulinna läbi minu silmade.»

Lisaks Kirspuu vanale tutvusringkonnale on tulemas mõned Venemaa ja Ukraina rasketööstuse omanikud, teletähed, heliloojad, sisekujundajad, restauraatorid – kokku 40 inimest. Üldse on peole aga oodata 70 huvilist, ka kohalikke, samuti Gruusia suursaadikut abikaasaga ja Soome ärimeest, kes sai endale lubada luksust kutsuda miljoni dollari eest külla Madonna.

«Rahakad inimesed tahavad olla omasuguste seas. Võõras, inimene, kes nende sekka ei kuulu, tuntakse kohe ära,» märgib Kirspuu.

Luksuslik elustiil
Eralennukiga tulijad – ja neid on rohkem kui üks – on muide 30ndates mehed, kes veel peret luua pole jõudnud. See-eest saadab igaüht neist kaks teenijat, keda võib ka lihtsalt abilisteks või paremaks käeks nimetada.

«Nende ülesanne on vaadata, et peremehe riided oleksid puhtad ja triigitud, et toas oleksid teatud sorti lilled ning laual puuviljad, mis nende tööandjale meeldivad,» kirjeldab Kirspuu saabujate elustandardit. «Nad serveerivad inimesele, kui ta ärkab, hommikusöögi, jälgivad, et see oleks toit, millega ta harjunud on, teavad ta tujusid...

Ja kui keegi helistab, vastavad kõnedele ning selekteerivad, kellega ta räägib ja kellega mitte. Hotelli numbritoagi vaatavad nad enne üle, et kas vastab kvaliteedile. Kuna mind nad teavad, ei tekkinud sellega küsimust.

Mind hämmastas, et nad isegi ei küsinud, kes sisustab programmi!»
Schössle hotellis, kus kalleim sviit maksab aastavahetusel 1000 eurot ööpäevas, astuvad maagilisel ööl üles Laura, Mari-Leen Kaselaan ja Urban Symphony, keda tänu üliedukale esinemisele Moskva Eurovisioonil vägagi mäletatakse ja hinnatakse. Kirspuu rõhutab, et loomulikult ei koonerdata kvaliteetse heli ja valgusefektidega: «Tahame näidata Eestit, nagu see meil reaalselt on. Kvaliteeti, saundi, meeleolu.»

Tähtis on «vau-efekt»
«Hinda võiks veelgi tõsta ja järgmisel aastal peabki seda tegema,» on Kirspuu veendunud, kuna nõudlus ületas pakkumise.

Schlössle peopileti 260-eurose hinna sisse mahub aga päris palju. Kõigepealt saavad kõik osalejad kullerpostiga peokutse – kullatud hõbedast medaljoni, millel kujutatud Vana Toomast ja graveeritud tulija nimi. Lapsed medaljoni ei saa, neid ootab kingitus jõuluvana kingikotis.

Neli tundi enne keskööd algab peamiselt Eesti toiduainetest valmistatud õhtusöök: kõrvitsapannkoogid, grillitud liha ja kala, sült ning kindlasti verivorst, mida enamik uneski näinud pole. «Dekoreerimiselgi kasutame võimalikult palju eesti asja,» rõhutab Kirspuu ja toob näiteks jõulukroonid.

Tunnise söömaaja kestel muudetakse hotelli fuajee tundmatuseni, et tekiks «vau-efekt». «Seda rahvast peab oskama kogu aeg üllatada,» kõlab raudreegel, ehkki rikkaid inimesi üllatada võib olla raske. Fuajee saab uue kuue lausa neljal korral.

Uut aastat võetakse vastu jääst valmistatud baariga rikkalikult kaunistatud hotellihoovil, kus saab ka õnne valada, ja hommikuni kestva disko playlist’i koostamisel sai kaasa rääkida iga külaline – see koosneb soovilugudest. Järgmisel päeval on kavas külastada üht itaalia restorani, uue aasta teisel päeval viib luksusbuss seltskonna Saaremaale.

Huvitav, kui palju raha üks Kirspuu külaline Eestisse jätab? Mees usub, et 10 000 eurot kindlasti. |a|