Lauristin: vaesus on juba keskmise palgaga inimese mure

Marju Lauristin. Foto: Peeter Langovits

Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin ütles vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse konverentsil kõneldes, et vaesus ei tähenda üksnes rahapuudust, vaid ka sotsiaalset tõrjutust ja elust kõrvalejäämist.

Lauristini sõnul seostatakse Eestis vaesust liiga tihti asotsiaalsuse ja kodutusega ning halvemini toimetulevaid inimesi peetakse automaatselt luuseriteks. Pigem on aga Lauristini hinnangul vaesus Eestis tööta jäänud suurpere isa, oma vaesust häbeneva lapse või pensionärist intellektuaali nägu ja tegelikult on vaesus juba keskmist palka saava inimese probleem.

Professori sõnul on ühiskonna edukamale osale omane vaesuse probleemist eemaldumine ja hätta sattunud inimestele ülalt alla vatamine. «Suhtumine on selline, et kusagil on need, keda meie peame toetama, aga tegelikult on toimetulekutoetuse saamine iga Eesti kodaniku põhiseaduslik õigus,» lausus ta. Väärikus on see, millele on igaühel õigus loota.

Et ka ühiskonna edukamad ei satuks vanaduspäevil vaesusesse, oleks Lauristini sõnul viimane aeg sisse seada tööandja pension. See väldiks elustandardi drastilist langust. Näiteks kaevuri ja ülikooli õppejõu vajadused on erinevad.

Vaesus ei tähenda professori sõnul pelgalt rahapuudust, vaid ka vähest sotsiaalset kapitali. Sellised inimesed jäävad kõrvale ühisikonna elust, nad hakkavad peagi arvama, et neist ei sõltu midagi. Seetõttu on väga oluline nende igakülgne kaasamine. Ligipääs sportimisele ja teistele vaba aja veetmise võimalustele peaks olema kõigile tasuta. Nagu ka näiteks pikapäevarühmad koolides.

Vaesusel on olemas mitmed riskid. Kõigepeal turvalisuse risk. Sellised inimesed võivad kergesti õigelt teelt kõrvale kalduda. Nad on ka vähem informeeritud ning vähemtähtis pole ka julgeolekurisk, sest igapäevaraskustega võitlevad inimesed on kergesti manipuleeritavad.