Riik ei ole suutnud tagada pakendijäätmete taaskasutamist

Avalikud pakendikonteinerid on kohati inimeste elukohast kaugel ning erinevaid pakendijäätmeid tuleb viia eri kohtadesse. Foto: Liis Treimann

Riigikontrolli hinnangul ei ole riik suutnud tagada, et pakendiettevõtted koguksid ja taaskasutaksid turule toodud pakendeid nõutud ulatuses.

Selle peamiseks põhjuseks on puudulik järelevalve pakendiettevõtete, neid esindavate taaskasutusorganisatsioonide ning pakendijäätmete taaskasutajate üle ning elanike vähene teadlikkus pakendijäätmete kogumisest.

Ebapiisava järelevalve tõttu ei täitnud Eesti riik 2009. aastal Euroopa Liidu pakendijäätmete taaskasutuse sihtmäärasid. Riigikontrolli ligikaudse arvutuse kohaselt võinuks riik eelmise aasta eest ettevõtetelt sisse nõuda ligi üks miljard krooni pakendiaktsiisi, kuna pandijäätmeid on kogutud ja taaskasutatud vähem kui vaja. See raha jääb siiski riigikassasse laekumata, kuna riiklik järelevalve pole suutnud tuvastada rikkujaid ega ole teada, millised ettevõtted ei ole oma kohustusi täitnud.

Ettevõtteid esindavad taaskasutusorganisatsioonid on oma aruannete järgi suunanud taaskasutusse just nii suure osa turule toodud pakendeist, kui pakendiseadusega on eesmärgiks seatud. Keskkonnaministeeriumi andmetel on aga taaskasutuse osakaal väiksem, kuna turule tuuakse 45 protsendi võrra rohkem pakendeid, kui taaskasutusorganisatsioonid näitavad.

Seetõttu jõuab lubamatult suur kogus pakendijäätmeid prügilatesse ladestamisele. Andmete erinevus tuleb enamasti sellest, et kõik ettevõtted pole kõike turule toodud pakendite kogust deklareerinud.

Järelevalve nõrkuse tõttu ei ole pakendiettevõtted oma tegematajätmiste eest vastutust kandnud. Ei keskkonnainspektsioon, maksu- ja tolliamet ega pakendiregistrit pidav keskkonnateabe keskus ole suutnud tagada, et pakendiettevõtted ja taaskasutusorganisatsioonid annaksid teada, kui palju Eestis tegelikult pakendeid turule tuuakse ja kui suur hulk pakendijäätmetest taaskasutatusse jõuab.

Riigikontrolli analüüs näitas, et taaskasutusorganisatsioonidesse kuuluvate pakendiettevõtete (hinnanguliselt 80–90 protsenti kõigist pakendiettevõtetest) andmeid pole järelevalveasutused üldse kontrollinud.

Selleks, et pakendiaktsiis täidaks eesmärki – sunniks ettevõtjaid oma pakendeid nõutud ulatuses kokku koguma ja taaskasutama – soovitab riigikontroll nõuda pakendiaktsiisi kohe, kui pakend turule tuuakse. Selleks tuleb aga tõhusamalt kontrollida pakendiettevõtteid ja nende esitatud andmeid.

Pakendite taaskasutamise sihtmäära täitmata jätmise üheks põhjuseks on ka inimeste vähene teadlikkus ning ebamugavused pakendite äraandmisel. Riigikontrolli audit näitas, et 54 protsenti Eesti elanikest ei tea, et pakendijäätmeid saab tasuta ära anda. Jäätmete sortimisega saaks oluliselt vähendada prügiveoarveid, kuna pakendijäätmed moodustavad prügikasti mahust ligi poole.

Riigikontrolli hinnangul vähendab elanike motivatsiooni pakendijäätmeid liigiti koguda nende sortimise ebamugavus ja keerulisus. Eri sorti pakendeid tuleb eraldi koguda ja viia kas siis pakendikonteinerisse, jäätmejaama või tellima nn ukse tagant äraviimise ehk pakendikotiteenuse.

Auditi käigus selgus, et taaskasutusorganisatsioonide paigaldatud avalikud pakendikonteinerid on kohati inimeste elukohast kaugel, erinevaid pakendijäätmeid tuleb viia eri kohtadesse, konteinereid on viimastel aastatel vähemaks jäänud, need on erineva märgistusega ja paljudel juhtudel ka liiga väikese avaga.

Ka selle probleemi oluliseks põhjuseks on riigi, kuid eelkõige kohalike omavalitsuste vähene kontroll ja koordineerimine. Audit näitas, et pahatihti kirjutavad taaskasutusorganisatsioonid kohalikele omavalitsustele oma tingimusi võta-või-jäta-stiilis ette ning omavalitsused ei suuda sundida organisatsioone kogumisvõrgustiku paremaks muutmise nimel pingutama.

Nii keskkonnaminister kui ka rahandusminister suhtuvad soosivalt riigikontrolli ettepanekusse nõuda ettevõtetelt osa pakendiaktsiisist pakendite turule toomise hetkel. Mõlemad ministrid näevad vajadust tõhustada pakendijäätmete üle järelevalvet, sh maksu- ja tolliameti ning keskkonnainspektsiooni asjakohast koostööd. Keskkonnaminister leiab, et pakendijäätmete paremal kokkukogumisel on täita suur roll kohalikel omavalitsustel.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika põhimõtte kohaselt vastutab tootja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise eest. Tootja peab tagama, et tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud tootest tekkivad jäätmed kogutakse kokku ja saadetakse taaskasutusse või ladestatakse ohutult. Nende tegevuste kõik kulud kannab tootja. Nõuetekohaselt taaskasutamata pakendijäätmete eest on ettevõtted kohustatud maksma riigile pakendiaktsiisi.

Eesti ei täitnud taaskasutuse sihtmäära 2008. ega ka 2009. aastal, mil taaskasutati vastavalt 45 protsenti (eesmärk 50 protsenti) ja 51 protsenti (eesmärk 60 protsenti) tekkinud pakendijäätmetest. Euroopa Liidu ees vastutab taaskasutuse sihtmäärade täitmise eest riik.

Pakendijäätmeid tuleb taaskasutada, kuna see aitab vältida prügistamist, jäätmete kodumajapidamises põletamist ning pakendimaterjali uuesti kasutamine toorainena võimaldab kokku hoida loodusvarasid.

Aastal 2009 maksti riigikassasse pakendiaktsiisi 500 000 krooni.