Harri Alaru: ehituse elavnemine ei peaks tooma uut tööõnnetuste lainet

Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni tööinspektor Harri Alaru sõnul juhtub enamik tööõnnetusi ehituses, mis hakkab taas elavnemise märke näitama. Ehituse elavnemine ei tohiks aga tuua kaasa tööõnnetuste uut lainet. Foto: Tööispektsioon

Ehitus on valdkond, kus suure kukkumisohu tõttu juhtub märkimisväärne osa kõigist surma ja raske kehavigastusega lõppenud tööõnnetustest. Kogu Euroopas saab igal aastal ehitustöödel surma umbes 1300 töötajat, 800000 saab vigastada, kirjutab tööinspektor Harri Alaru.

Ka Eesti statistikast ilmneb sarnane negatiivne pilt. 2010. aasta esimese kolme kvartali jooksul juhtus tööinspektsiooni lõuna piirkonnas kokku 512 tööõnnetust, millest 92 lõppesid raske vigastusega ja 1 surmaga. Neist 44 juhtus just ehitussektoris, kusjuures kümnel juhul oli tegu raske vigastuse ja ühel juhul surmaga.

Need näitajad räägivad selgelt sellest, et õnnetuste vältimiseks tuleks pidevalt tegeleda töötervishoiu ja -ohutuse küsimustega. Selleks peab olema loodud süsteem, mis tagaks, et töökeskkonna ja töötaja tervisega tegelemine oleks ettevõtte kõigi tegevuste lahutamatuks osaks. Õigesti tuleb valida töövahendid ning ühtlasi õpetada ja juhendada töötajaid neid ohutult kasutama. Näiteks võivad tellinguid paigaldada, maha võtta või olulisel määral muuta üksnes asjakohase väljaõppe saanud töötajad. Oluline on korraldada töö nii, et inimeste elu ja tervis ei oleks seatud ohtu. Kuid kuidas seda teha?

Kuna kõige sagedamini saadakse raskelt vigastada või surma just kukkumiste tagajärjel, tuleks pöörata erilist tähelepanu seda laadi õnnetuste vältimisele.

Esiteks võiks mõelda võimalusele kõrguses töötamine asendada töötamisega maapinnalt. Kui töid sedasi korraldada ei saa, oleks mõistlik võimalusel vähendada kõrguste vahet, kasutades selleks erinevaid tehnilisi lahendusi, näiteks töölavasid. Kõrgustes töötamise puhul on kõige aluseks siiski objektiivne riskide hindamine, mille põhjal otsustada, millised meetmed on kõrguses töötajale ohutuse tagamiseks vajalik ja kõige otstarbekam tarvitusele võtta.

Ohtude vältimiseks tuleb esmajärjekorras hinnata võimalust kaitsemeetmena kasutada ühiseid kaitsemeetmeid või vahendeid ehk siis kõrgusest või läbi avade kukkumise vältimiseks töökoha või ohtliku koha piiramist piirete, võrkude, katete või muude tehniliste vahenditega. Taolised meetmed, vajadusel kombineerituna isikukaitsevahendite kasutamisega, tagavad kõige paremini ohutu töökeskkonna ning nii on kõige vähem piiratud ka töötajate liikumine töökohal.

Liikumisest rääkides pole vähem tähtis pöörata tähelepanu ka töökoha juurdepääsule. Valitud vahendid peavad võimaldama ka evakueerumist otsese ohu korral, mis tähendab, et igasuguse kõrguses töötamise kavandamisel tuleb planeerida ka piisaval arvul varujuurdepääsuteid, mille kaudu oleks õnnetuse (näiteks põlengu) või õnnetusohtliku olukorra puhul võimalus kiiresti töökohalt lahkuda.

Redelite kasutamine kõrgtööl on õigustatud vaid juhul, kui ohutumate vahendite kasutamine pole võimalik. Eelistatuimateks juurdepääsuvahenditeks on siiski trepid, trepitornid, trepptellingud jms. Valesti paigaldatud tellingud on samuti sagedaseks õnnetuste allikaks.

Ajal, mil tegevus ehitussektoris taas elavnemise märke ilmutab, on oluline pöörata tähelepanu ohtudele, mis kõrgustes töötamisel varitsevad. Aktiivne ehitustegevus ei pea olema võrdelises seoses õnnetuste arvuga, kuid viimast on võimalik muuta üksnes hooliva ja vastutustundliku käitumisega tööohutuse ja –tervishoiu vallas.