Uuring: Eesti kartulipõlde ohustab uus ja ohtlik lehemädanik

Kartuli-lehemädanik. Foto: SCANPIX

Kartuli-lehemädanik on juba üle pooleteise sajandi üks kõige enam kahju tekitav kartulihaigus nii Eestis kui mujal Euroopas. Hiljuti Eesti Maaülikoolis kaitstud Eve Runno-Paursoni doktoritöö näitas, et Eestisse on jõudnud selle tõve uus ja märksa ohtlikum ning agressiivsem vorm.

Kartuli-lehemädanikku põhjustab hallitusseen Phytophthora infestans, mis soodsate olude korral võib hävitada kogu taime maapealse osa ja põhjustada seeläbi suure saagikao. Haiguse keemiline tõrje on üsna kulukas ning nõuab ka palju teadmisi ja oskusi, et õigesti ajastada esimene, haigust ennetav tõrje, ja jätkata edukalt kasvuaegse tõrjega, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator uuringu kokkuvõtet.

Viimase kolmekümne aastaga on Euroopas haiguse iseloom ja levik tunduvalt muutunud: see lööbib kartulipõldudel ligi kuu aega varem, mais-juunis ning areneb ja kandub edasi märksa kiiremini.

Põhjuseks on nii-öelda totaalne muutumine haigustekitaja eluviisis. Varem valitsenud populatsioonil oli see väga lihtne: haigustekitaja paljunes vaid sugutul teel, kandudes edasi tuulehoogude ja vihmapiiskadega, ning talvitus nakatunud seemnemugulates.

Külaline Mehhikost

1970. aastate lõpus aga toodi Mehhikost koos seemnekartulitega juhuslikult Euroopasse uus, A2 paarumistüüp. Esimest korda tuvastati see Euroopas 1984. aastal. Varem oli siin leidunud vaid ühte, A1 paarumistüüpi.

Lehemädaniku paarumistüübid on olemuselt justkui sood: ühe paarumistüübi esindajad omavahel suguliselt sigida ei saa, seda saavad teha vaid erinevad paarumistüübid vastastikku.

Nii pani Mehhikost toodud uus paarumistüüp aluse lehemädaniku uuele, suguliselt sigivale, geneetiliselt mitmekesisele ja hea kohastumisvõimega populatsioonile Euroopas.

Sugulisel sigimisel tekivad oospoorid: paksukestalised suikeolekus rakud, mis peavad hästi vastu ebasoodsatele ilmastiku- ja keskkonnaoludele. Oospoorid suudavad talvituda ka mullas, mitte üksnes kartuli mugulas, ning võivad põhjustada lehemädaniku epideemiaid juba kartuli varajases kasvujärgus.

Uus, suguliselt sigiv populatsioon on vahetanud vana välja väga kiiresti, kujunedes järjest mitmekesisemaks ning sisaldades järjest agressiivsemaid rasse. Esmakordselt täheldati kartuli-lehemädanikul ka resistentsust fungitsiidide suhtes, st. lehemädanik ei allunud enam keemilisele tõrjele.

Varem uurimata

Eestis oli kartuli-lehemädaniku tekitaja geneetika kohta enne kõnealust doktoritööd väga vähe teada. 1970.–1980. aastatel uurisid seda Lõuna-Eestis üleliidulise taimepatoloogia instituudi teadlased. Tulemusi aga ei avaldatud, sest Nõukogude Liidus nähti kartuli-lehemädanikus võimalikku biorelva. Siiski on teada toona Eestis levinud P. infestans tüvede koosseis.

Doktoritöös uuriti seitsme aasta vältel lehemädaniku tekitaja Eesti populatsiooni. Geneetiliste sõrmejälgede järgi selgus, et see on mitmekesine ja omapärane: enamikku siinsetest genotüüpidest ei ole mujal maailmas leitud.

Samas osutus Eesti populatsioon rasside ja paarumistüüpide koosseisu poolest üpris sarnaseks Venemaa ja Põhjamaade populatsioonidega. Võib järeldada, et haigust tekitava seene geenivoog Eesti ja naabermaade vahel on siiski küllaltki tugev. Seda hoolimata tõsiasjast, et Eesti tootjad kasvatavad enamiku seemnekartulit ise, importides vaid viis protsenti Hollandist.

Doktoritöö tulemused annavad esmakordselt alust väita, etP. infestans Eesti populatsioonis toimub suguline paljunemine: A2 paarumistüüp on meil laialt levinud ning samal põllul leiduvad enamasti koos mõlemad paarumistüübid (A1 ja A2). Varem on sugulist paljunemist kinnitatud juba enamikus meie naaberriikides.

Mahepõllud rohkem ohus

Viljelusviise võrreldes selgus, et A2 paarumistüüpi leidus sagedamini mahepõldudel ja väiketootjate põldudel kui suurtootjate põldudel.

Mahepõllud olid ka tugevamini lehemädanikust nakatunud kui tavatootmispõllud, ehkki viimastel kasvatati vastuvõtlikumaid kartulisorte. Põhjuseks võib olla, et mahepõldudel ei kasutata fungitsiide, võimalik ka, et peetakse vähem rangelt kinni viljavahelduse põhimõttest, mistõttu mulda kuhjuvad seene oospoorid.

Fungitsiidi (metalaksüüli) resistentseid haiguse tüvesid leiti ootuspäraselt sagedamini neil põldudel, kus fungitsiide rohkem oli kasutatud, eelkõige suurtootjate põldudel.

Aiapidajad on harjunud kasvatama kartulit mitu aastat järjest samal aialapil. Just säärane viljelusviis tekitab kõige suurema riski, et mulda kogunevad lehemädaniku oospoorid, nakatades külvatud kartuleid juba varakult ning tuues kaasa suure saagikao. Et oospooridest mullas vabaneda, tuleks kartulikasvatusega konkreetsel maalapil pidada vahet vähemalt neli aastat: selle aja jooksul muutuvad oospoorid eluvõimetuks.

Doktoritööd juhendasid Marika Mänd Eesti Maaülikoolist, Mati Koppel Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ja William E. Fry Cornelli Ülikoolist USA-s, töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab veebiaadressilt:http://dspace.emu.ee/jspui/handle/10492/132.