Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/11/28/474621t1h4428.jpg)
Maailma suuruselt neljandast sõjatööstusest on ühe tehingu tõttu saanud sunniviisiline ärikontaktide vahendaja Eesti ettevõtjate ja Euroopa suurfirmade vahel.
«Kui vastuostukohustust ei oleks, siis me siin praegu poleks,» ütles Prantsuse kaitsetehnika tootja MBDA asepresident Didier Philippe, olles end mugavalt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsiruumis toolile istuma seadnud.
Karm, aga tõsi. Prantslane esindab firmat, mida seob Eestiga 2007. aastal sõlmitud 390 miljoni kroonine leping. Viimane näeb ette, et Eesti saab prantslastelt lühimaa õhutõrjesüsteemi ning firma panustab teatud summad Eesti majanduskeskkonda. See on rahvusvaheline vastuostukohustuse leping, mida rakendavad mitmed riigid oma majanduse elavdamiseks.
Paberil lihtne, kuid reaalsuses üpris keeruline ülesanne, nagu selgus novembri alguses toimunud kohtumisel Tallinnas viibinud prantslastega.
Nimelt ei saa MDBA otse Eestist midagi osta, et oma vastuostukohustus täita. Eestis lihtsalt ei ole midagi, mida üks sõjatööstus tahta võiks, sest keegi ei tee siin näiteks rakettidele vajaminevaid osi. Seega peab firma lähenema teistmoodi: looma kontakte Eesti ja Prantsuse ettevõtjate vahel, lootes, et viimased lähevad liimile ja esitavad Eestisse tellimuse.
«Oletame, et leiame siit firma, kes tahab Prantsusmaale müüa. Okei. Me lähme oma partnerite juurde, vaatame, et need sõlmiksid lepingu, teeksid tellimuse ja maksaksid raha. Siis lähme EASi ning loodame, et komisjon kiidab tehingu heaks,» kirjeldas protseduuri vastuostu mänedžer Olivier Melamed.
Enne seda kõike läheb vähemalt paar aastat, et riigi majanduse ja ettevõtetega tutvuda. Leida firmad, õiged tooted, neid tooteid katsetada, saada vajalikud sertifikaadid jne.
«Lepingu sõlmimisel arvati, et pooleks ajaks on pool kohustusest täidetud (vastuostukohustus kestab viis aastat – toim). See pole võimalik,» tunnistas Philippe.
Praktikas tähendab see lugematu arv kohtumisi ettevõtjatega, läbirääkimisi, pettumusi ja õnnestumisi.
«Oleme leidnud end olukorrast, kus firma pole valmis rahvusvaheliseks muutuma, pole jõudu, tahtmist ega teadmisi,» kurtis Melamed.
Ta tõi näite ühest kontaktide loomise üritusest, millest võttis osa 30-40 ettevõtjat. «Leidsime tööstusfirma, mis tundus huvitatud olevat. Ka meil oli huvi. Hankisin talle prospekti, tõlkisin ära, kulutasin raha, saatsin talle... Pärast seda ei ole ma temast enam midagi kuulnud.»
Samas tunnistasid prantslased, et iga halva näite kohta on neil kümme positiivset. Nagu oli ühe IT-firmaga, kellega kohtuti ning asi susisema hakkas. Et inglise keeles oli prantslastega raske suhelda, palkas ettevõte kohe keeleoskaja, et äri edasi ajada.
«Siin on noored ja kogemustega väga intelligentsed inimesed. No bullshit guys,» kiitis Melamed.
Nüüdseks on MBDA vahendanud tehinguid 15 Eesti ettevõttele 10 miljoni euro ehk 156 miljoni krooni väärtuses.
Jah, võrreldes 390 miljoniga, mis riik neile andis, on summa väiksem, kuid samas tõotavad eestlaste ning prantslaste vahel loodud kontaktid äritegevust ka tulevikuks.
Mainitud 15 ettevõtte identiteedid jätavad prantslased aga saladuseks, põhjendades, et nii on lihtsam tööd teha – kui keegi ei päri kogu aeg nende kohta.
Nad on nõus ütlema, et tegemist on tervishoiuteenustega tegelevate ettevõte, tööstusfirmade ja IT-firmadega.
«Leidsime ühe labori, kellelt Prantsuse firma teenust tellis. Summa oli väike, kuid see peaks tootma Eestile intellektuaalset omandit,» ütles Melamed, lisades, et selliseid väikseid tehinguid on sõlmitud kuus-seitse.
«Rääkisin hiljuti ühe oma partneriga. Ta ütles, et siinse töökvaliteedi ja hinna suhe on üpris hea ning et ta suurendab eestlastele antavate tööde mahtu,» tunnustas Melamed.
Kas kogemata või pikale küsimisele järele andes lipsab meeste suust välja, et üks kontakt, mille loomisel nad osalesid, seob omavahel üht Eesti ettevõtet ja Euroopa suurt lennukitootjat Airbusi.
Kuigi mehed jätavad Eesti firma nime saladuseks, on suure tõenäosusega tegemist Mustamäel asuva osaühinguga IB Krates, mis teeb suurfirmale «arendusvahendi arendustööd,» nagu iseloomustab seda firma üks omanikest Toomas Tommingas. «Lennuki komponentidele tehakse tarkvara ning selleks on vaja tööriistu. Neid tööriistu me toodame,» ütles ta.
Tommingas lisab, et tegelikult oli neil kontakt Airbusiga juba enne prantslaste sekkumist, vanadest ülikooli aegadest, kuid tõsi on, et MBDA nende heaks lobistas.
Nimelt käisid viimased Tommingase sõnul lennukitootja juures rääkimas, kui kasulik see neile oleks, kui eestlased saaksid endale ühe hoolduslepingu. «Suure tõenäosusega oleksime selle lepingu niikuinii saanud,» arvas Tommingas tagantjärele.
Kui prantslastel Eestile midagi ette heita oleks, siis on see igasugune kaitsetööstuse puudumine.
Nullist sellist äri ei loo ka, selleks peab olema eelnevad 20-30 aastat sellesse investeerinud, räägivad nad läbisegi. «Eesti kaitsetööstuse võimekus on vaid hooldusepõhine,» lisas Melamed.
Tema sõnul on raketil mitmeid osi, mida võiks allhanke korras tellida. «Siin pole aga ühtegi raketifirmat. Vaatasime ka hoolduse poolt, kuid seda pole samuti,» tõdes ta.
Sellegipoolest on nii Melamed kui ka Philippe kindlad, et 2012. aastaks saab nende kohustus täidetud. Nagu on see lõpule viidud ka teistes riikides.
Eesti firmad saavad sellest aga vaid võita.