Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Pealesunnitud jõulukaardid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jõulukaardid suu ja jalgade abil maalivatelt kunstnikelt 2010. aastal.
Jõulukaardid suu ja jalgade abil maalivatelt kunstnikelt 2010. aastal. Foto: Priit Simson

Paljusid Eesti inimesi on tabanud üllatus ja nõutus, kui nad on oma postkastist leidnud paki jõulukaarte koos südamliku kaaskirjaga mõnelt suu või jala abil maalivalt kunstnikult.



«Oleme väga tänulikud, et olete tundnud huvi meie kunsti vastu. See annab meile võimaluse iseseisvaks eluks ja maalimisoskuste arendamiseks,» seisab kopsakale pakile lisatud kirjas. Kunstniku nimi ja pilt on kenasti kirja all.

Sellist kirja saades tabab enamikku meist soov aidata. Seda enam, et kaardid ise on väga ilusad ja hea kvaliteediga. Ja ehkki paberi allnurgas on kirjas, et ostu- ega tagastamiskohustust ei ole, ruttab enamik siiski kohusetundlikult nende eest palutud 99 krooni tasuma.

Järgmisel aastal saabub tänutäheks juba kopsakam pakk koos lauakalendriga, mille eest tuleb maksta ka kaks korda enam ehk 198 krooni. Üks Postimehe töötaja sai koguni kaks pakki korraga.

Kaartide müügikampaania on rahvusvaheline ettevõtmine, mis sai alguse 1957. aastal ja millega Eesti ühines 2006. aastal. Eestis on kaks suu ja jalaga maalivat kunstnikku, kes on selle organisatsiooni stipendiaadid. Tänavusest kaartide komplektist eestlaste töid ei leia, küll aga on kalendris Meelis Luksi looming nimega «Kivine rand».

Suu ja jalaga maalivate kunstnike kirjastuse toimetaja Ly Allaste vastas küsimusele, kui suure osa kaartidest laekuvast rahast saavad siinsed kunstnikud, et stipendiume maksab rahvusvaheline organisatsioon ja selle suurust ei avalikustata.

Aadressid, kuhu pakid saata, pärinevad rahvastikuregistri andmevarast ja selleks on olemas siseministeeriumi luba. Ainsaks tingimuseks on, et kaartide saaja oleks üle 40 aasta vana.


Küsimusele, kas tegu pole väljapressimisega, vastas Allaste, et nii see kindlasti ei ole.

Ometi on paljudele selline mulje jäänud. Kolleeg vaatab juba mõnda aega kaar­dipakki oma töölaual ega tea, mida sellega peale hakata. Ta ei taha neid endale jätta, samas ei saa ka aru, miks peaks soovimatu paki tagasilähetamise eest saatekulu tasuma.

Tagasi üles