Müstiline telefonikõne: «Kas te nüüd olete suitsetama hakanud?»

Telefonikõne Foto: SCANPIX

Müstiline kõne tundmatult naisterahvalt, kes regulaarselt küsib helistatava suitsetamiseharjumuste kohta, tekitab inimestes küsimusi – kes seda teada tahab ja mis eesmärgil.

Postimehe toimetuse poole pöördus anonüümseks jääda sooviv lugeja, kes rääkis, et kord aastas või paari aasta jooksul saab ta müstilisi telefonikõnesid naisterahvalt, kes uurib tema suitsetamisharjumuste kohta. Kuna mees on seniajani öelnud, et ta ei suitseta, on viimased korrad piirdunud vaid küsimusega, kas ta ehk nüüd on suitsetama hakanud. Ainuke loogiline variant, mis tal pähe tuli, oli, et ehk on tegemist mõne uuringufirma küsitlusega.

«Muidugi uuringuga, muidugi uuringuga,» kinnitas naisterahvas, kes vastas numbrile, millelt varasemalt oli toimetuse poole pöördunud mees müstilise telefonikõne saanud. Tegemist on uuringufirma Nielsen küsitlejaga Heli (77), kelle sõnul on nad juba vähemalt viimased viis aastat Eesti inimeste suitsetamisharjumusi uurinud. Telefoniküsitluse käigus esitatakse inimestele küsimusi selle kohta, missuguseid sigarette nad suitsetavad, millist marki ja kui palju. Kui inimene ei suitseta, siis uuritakse ka, kas ta mingi aja möödudes on näiteks hakanud suitsetama.

Väärt lisaraha

«Ja juurde küsin, kui vana ta on, mitu liiget leibkonnas on, kus kandis ta elab – ma ei küsi aadressi, ma küsin, kas ta elab Tallinnas, Tartus või kuskil maakohas, lihtsalt kanti, et panna valdade järgi kokku, kus on rohkem suitsetajaid, kus vähem,» selgitas Heli. Nende inimeste telefoninumbrid, kellele ta küsitluse käigus helistab, saab ta oma arvutis olevalt generaatorilt. «Ma saan terve pika nimekirja telefoninumbreid – kust nad tulevad, mul pole aimugi,» sõnas naine.

Ta pakkus, et küsitlus ise on tingitud sellest, et mõni sigaretimüüja soovib uurida oma turupositsiooni. «Siis saab võrrelda, millised kõige rohkem lähevad – no konkurents, ma arvan,» pakkus Heli, viidates sellele, et tema küsimuste hulgas on suitsetajate margieelistused, kui ka küsimus selle kohta, milliseid suitsumarke inimene üldse teab.

Kuigi naine ise on juba pensionil, toob küsitlejana töötamine talle igakuiselt üle 100 eurot lisaraha sisse. «Iga kuu on mul ette nähtud teatud arv inimesi, kui palju ma pean leidma – nii neid suitsetajaid kui ka mitte suitsetajaid – kokku tuleb kuskil ligi sada inimest kuus,» kirjeldas ta, lisades samas, et on ka neid küsitlejaid, kelle igakuised arvud on märksa suuremad. «Mina lihtsalt ei jaksa neid nii palju ette võtta,» tähendas ta.

Ebaviisakaid vastuseid tuleb ka

Üldiselt läheb naisel ühe telefoniintervjuu peale 15 minutit, samas mõne inimesega võib ka kauem minna. «Kui ta ütleb, et ta ei taha vastata, siis ma ütlen, et vabandage väga – ega mina ei sunni ju kedagi – ütlen aitäh ja head aega,» rääkis naine. Siiski ei ole neid inimesi palju – igakuise saja inimese kohta ehk üks-kaks keeldujat. Kuna tavaliselt küsitakse inimeselt ka eesnime – et saaks soo kirja panna –, siis vahel tuleb ette ka neid, kes ei soovi oma eesnime avaldada. «Mehed on enamjaolt need, kes ei taha nime öelda – pole minu asi mis ta nimi on, panen siis «meesterahvas» lihtsalt kirja,» märkis Heli.

Mõned korrad on naine sattunud ka ise teise uuringu firma küsitlusele vastaja rolli. «Mul omale sattus ka Emori küsitlus siin üks kord,» rääkis Heli, kes tundis esmalt kohe muret, kas ta üldse tohib vastata, kui ka küsitlejana töötab. «Nendele see ei tähendanud – meie ei tohi küsida,» nentis ta siinjuures. Samas tunnistab naine, et ega küsitleja töö pole lihtsate killast: «Jah, mõni ütleb päris halvasti – heal juhul saadab ta su kuu peale, aga ta võib öelda palju hullemini.»